Piknikulugu

Täna tuli siin linnamüüride vahel konutades mõte, et teeks õige väikese pikniku. Kolmekesi kusagil võimalikult rahulikus kohas. Aga ikkagi keset linna.
Paraku neid valikuvõimalusi eriti pole. Meie iseseisvusaja suurepärased linnavalitsused on teinud päris palju selleks, et linnakodanikul poleks muret liigse avaliku ruumiga. Pangad ja kaubanduskeskused on alati olulisemad. Hei - 10 aastat on möödas Vene vägede lahkumisest. 10 aastat! Ja pääs mere äärde on suures osas linnast ikka kinni. Selleks ei saa olla mingit muud põhjendust, kui kitsaste ärihuvide asetamine inimeste heaolust ettepoole. Alati.
Nojah, lõppude lõpuks võib ju piknikuks alati kobida Kadriorgu, aga see iseenesest kena koht jääb meie tavalistest liikumisteedest kõrvale. Tammsaare park on lärmakas ja rahvaste voorimist ei viitsi vaadata, Harjumäel on paremad kohad võetud.
Jäi Hirvepark. Ja seal oli mõnus. Leidsime isegi kuivema koha, kus istet võtta ja tikreid ning mureleid manustada. Juustuleiba kah. Ja herneid! Nämm.
Ainult pärast tekkis pisikene mure. Ühel hetkel otsustasid austatud linnaisad ju lisaks kõigele muule (pingid!) ka prügikastid parkidest ära korjata. Leiti mingi naeruväärne ja tavalist inimest vähe lohutav põhjendus ka... Hmm, mis see nüüd olla võiski? Asotsiaalidest pudelikorjajate pärast? Selle pärast, et mõni meeldiv tegelane harrastab prügikastide põlemasüütamist?
Igatahes on asjalood nüüd sellised, et teekonnal Hirvepargist mööda Kiek in de Kökist kuni Vabaduse platsile ei ole ÜHTEGI kohta, kuhu oma prügi panna. Mitte ainsatki. Eriti ei imestagi siis, nähes sealsamas Hirvepargis sulanud kommidega karpi ja muudki suvalist prügi maas vedelemas.
Meie olime muidugi korralikud ja pidasime kotid näpus kenasti esimese prügikastini vastu. Kõik ei pea.
Aga piknik oli tore. Ilm soe. Elul pole häda. Kritiseerimata aga ei saa kuidagi.