Suurlinna tuled

Ma jälgin parajasti kümnekonna meetri kaugusel istuvat härrasmeest. Äkki tal on lõunapaus käsil? Tundub nii. Ta meenutab mulle natukene Aramist, seda kõige elegantsemat musketäri. Mis siis, et hetkel on mees kingad jalast võtnud ja raamatusse süvenenud. Aeg-ajalt vaatab ta ringi ja tundub, et kiidab ümbritseva heaks. Siin Soho Square'il ei pandaks Aramisele väikest paljajalu olemist pahaks. Siin võid ennast vabalt tunda. Ja kui tahad, võid siit sukelduda Oxford Streeti rahamasinasse, kus keegi pole enam vaba. Vaba tegema seda, mida tahab, ma mõtlen. Mass viib seal sind endaga kaasa.

Ah, keda ma siin ikka petan? Ma ei ole ju enam seal. Olen tagasi Nõmmel, näljaste herilaste eest peidupaika otsimas.
Aga London ikkagi? No hea küll.

Esimene päev
Seal ta siis laiub see Inglismaa. Kuidagi kodune tundub vaatepilt rongiaknast, kui suurlinna poole põriseme. Aga kõrval istub üks väga mitte-eestilik perekond. Vanemad ja kolm last. Nii palju! Issi meenutab mulle metsikult laulja Phil Collinsit. Tõesti, peaaegu kaksikolend. Ainult kümme aastat noorem vist, kui endine Genesise laulja praegu. Pesakond on lõbusas tujus. Nädalavahetus Londonis ikkagi. Hei, hei, minul ka!
Ja siis leian ennast juba keset meeletut trügimist Buckinghami palee ümbruses. Kohe on algamas vahtkonnavahetus. Punased onud ratsutavad mööda - iga jumala päev terve suve. Aga turist näeb seda korra. Ja tahab seda just täna näha! Olgu mis on. Kuigi vaadata ei ole õieti midagi. Miks on need tuhanded siin? Miks olen mina siin, neetud küll?
Tegelikult on tuhanded siin igal pool. Või siis indiviidid, igaüks isemoodi. Kuidas võtta. Praegu jalutavad nad Oxford Streetil, tunglevad Piccadilly Circuse kitsastel kõnniteedel, patseerivad uhkelt mööda Strandi.
Leicester Square on minu lemmik juba eelmisest külaskäigust, millest möödas juba liiga kaua. Siia nad tulevad ikka ka, need tavalised londonlased. Towerisse või Westminster Abbey'sse kohalikud ei tiku, siia küll. Sest siin on tänapäeva suurlinn. Siin on kinod, siin on restoranid, siin on tänavateater. Siin saab elada. Isegi Shveitsi maja igapäevased lehmakellad ei suuda sind eksitada.
Queensway Road Bayswateri linnaosas on samuti ehtne London. Kohalikud on siin turistidega võrreldes ülekaalus. Millised nad on? Igasugused. Sünnikohal ja nahavärvil pole selles linnas tähendust. Oh, kuidas ma seda armastan! Pealegi on sellel tänaval kõik olemas. Pood, postkontor, internetikohvik, jälle pood, juuksuriäri, jälle pood, baar, pubi. Kõik on väike, kompaktne, inimsõbralik. Ei mingeid meeletuid marketeid, kuhu vaja kaugelt kohale sõita. Kõik on siinsamas, käe-jala juures.

Teine päev.

Niisiis jälle metroosse. Mitu korda ma Londonis seal maa all õieti käisin? Lugematu arv kordi. Seal on kuum. Tõsiselt kuum. Sellega ei maksa naljatada. Ja vesi muudkui voolab suust sisse ja kaob nagu mutiauku. Ei jälgegi enam.
Aga Londoni vesi jääb meelde, sest ta on maitsev. Mõningate katsetuste järel saab minu lemmikuks Innocent. Nende valik on lai. "Smoothie" on üks suvise Londoni lemmiksõnu. Pehmeke võib olla igasugune maitsev asi - koogike, külmutatud jogurt või Innocenti mahl - puhas mahl. Puhas mahl! Vau. Aga kõige paremini ei maitse mulle Innocenti Pehmeke, kõige parem tundub nende maitsestatud mullita vesi. Ja justnimelt laimi-sidruni maitsega. Taevalik! Iga sõna, mis pudelile kirjutatud, on sulatõsi:
We don't have crystal balls and we are a bit rubbish at reading teabags or whatever it is, but we wouldn't mind predicting that you're going to like this drink. To us, it's the quintessence of everything that a Juicy Water should be - exactly like something you'd find in Grandma's kitchen (along with some nice boiled egg cosies). We chose the best water we could possibly find (from the deepest well in Europe), which means that every time you drink one you'll be rehydrating your poor old body, as well as getting some nice fresh juice as well. Your Gran would be proud.
Jook maitseb nagu metsikult hea mahlajook, aga sisaldab 79% allikavett! Vapustav. Millal hakkab keegi Eestis midagi nii maitsvat valmistama? Ja millal hakkavad nad oma toodetele midagi sellist kirjutama, mida on tore lugeda ja mis meelde jääb? Ei nad hakka...
Ah jaa, teine päev. Kuum oli. Läksime Towerisse. Meeletud massid. Ja hirmus naljakas ka. Kujutage nüüd ette: hoone ette moodustub saba. Seisad saba ära, saad sisse. Esimene ruum - seina peal ekraanil kuninganna Elizabethi kroonimine aastal 1952. Aga sa ei saa sealt lihtsalt niisama läbi jalutada. Oh ei. Sa pead läbima nööridega palistatud kannatuste raja - ruumi ühest otsast teise ja jälle tagasi ja sama veelkord ja veelkord. Riburada pidi, üks innustunud Jaapani turist sinu ees, teine India oma su selja taga. Üks ruum, teine ruum, kolmas ruum. Miks me siin oleme? Ah jaa, meile pidi kroonijuveele näidatama. Millal siis ometi? Ah, lõpuks näidatakse ka midagi. Aga siis on juba ausõna kõrini sellest kõigest. Ära siit.
Teisel pool Toweri silda on teistmoodi. Sinna organiseeritud turistid ei satu. Aga Butlers Wharf on tohutult huvitav kant. Endine sadamaala, laod, kraanad, laevad. Nüüd elumajad, pubid, näitusteruumid. Kohe Thamesi kaldal. Olen midagi sarnast ennegi näinud - Oslos. Metsikult meeldib. Elurajoon, kus igaüks saab ennast hästi tunda. Palju vaba ruumi. Kohe läheb mõte Tallinna mereäärsele põrgule. Miks mitte meil samamoodi? Võib-olla ühel päeval...
Thamesi kallas on ainuvõimalik paik sellel kuumaval päeval. Siia me täna jäämegi.

Aga minu lugu läheb liiga pikaks. Jätkan peagi. TBC