Uudiseid? Mis uudiseid...

Talvega ja tüdimusega maadeldes läevad need päevad. Mõnikord on palju-palju mõnusam olla - kui saab maale näiteks või lihtsalt rahus olla ja silma vaadata ja naeratada. Mõnikord on teistmoodi. Nii, et ei näe muredel ja kahtlustel lõppu. Kas me sellist jaanuari siis tahtsimegi?
Paaril korral õige viimaseil päevil olen end teatrist leidnud. Von Krahl on ikka kohustuslik ja nii ka Gorki "Ema". Noored särasilmsed inimesed mängimas (enamikus) noortele särasilmsetele inimestele sellist igiammust töölisklassikut. Pisut veider, pisut veider jah.
Aga Von Krahl oskab seegi kord üllatada. Sedapuhku siis niimoodi, et vana Gorki põlevat viha ja tulevikule pühendumust polegi puhta farsiks tehtud ja ära lörtsitud. Põhimotiiv - kangelaslik ema kui parema ja vabama homse sümbol, on säilinud. Ja ka punast lippu ei tõsteta selles lavastuses itsitades või kahjurõõmu tundes. Ikka mõista püüdes, mille sümbol see punane lipp toona oli ja ehk veel ikka on... Olgu ta siis kui allasurutud ja klisheelik tähis tahes. Võitlus õigluse nimel ei tohiks küll ka meie maailmas niisama otsa saada.
Nojah, oli ju näidendisse põimitud ka olupilt nn Nõukoogude reaalsusest ehk näidati, milleni see mässumeelsus tegelikult viis. Aga ikkagi tundus, et saadi aru: need inimesed polnud hilisemates kuritegudes süüdi, vaid nende vabaduseiha oli sama siiras nagu iga teinegi samalaadne lootus.
Näitlejad nagu ikka suurepärased. Ei kujutakski enam ette oma elu ilma regulaarselt Erki Lauri või Juhan Ulfsakit või kogu seda toredat kampa nägemata.
Eilne "Kits" Draamateatris... Nojah, see oli juba midagi hoopis muud. Stiilne tänapäevane draamatükk - surmavalt tavalise struktuuriga ja kindla peale tehtud, aga sisult siiski huvitav ja üllatav. Ometi, näiteseltskond: ei, see pole see. Juba ära harjunud Von Krahli või kasvõi Linnateatri mängumaneeriga tundub Ülle Kaljuste ülepingutatud hüsteeria pisut nukker. Saanuks ehk ka teistmoodi? Teisalt on "Kits" selline lugu, mis pärast teatrist lahkumist tundub ehk paremgi, kui vahetult näidendit jälgides. Ehk nagu iga hästi kirjutatud jutustus ei kipu ta kohe mälust ja mõtetest kaduma.

Vaat sellised teatrilood tänasel hallil lumisel hommikul.
Ah jaa: vanalinn oskab õhtupimeduses veelgi ilusam olla kui eelmisel aastal. Millest see küll tuleb? Kui lund tuiskab selles mahedas kollakas valguses - pole mingeid valguskupleid sinna Raekoja platsi kanti vajagi. Arvan ma.