Kadriorust kiirgab valgust.

Käisin nädalavahetusel ühes imeilusas Kadrioru kodus. Ma lausa imestan, et inimesed jaksavad luua endale nii mõnusa elukeskkonna. Kui palju mõttetööd ja muidugi ka käeosavust on vaja, et midagi taolist päris nullist tekitada. Kohupiimavärvid, kaunid seinad, laed, põrandad. Kuula ja imesta, millega on võimalik hakkama saada. Ning sõima iseennast, et milline käpard ja laiklev tolgus sa oled ja millegagi hakkama ei saa. Lausa häbi. Samas rõõm, et tuttavad inimesed oskavad oma unistusi teoks teha.

Mõtlesin sellele ruumikale, värvikale Kadrioru kodule ja mõistan äkki, et vist aasta kõige jubedam, pimedam päev. Täna. Vähemalt siin pealinnas. Tahaks päikese vägisi taevasse riputada, sest liiiiiiiiga masendav muidu. Aga ta sunnik on Vastukaalumandrile kolinud.
Pole hullu. Tuleval teisipäeval pöörame ennast jälle valguse poole.