Tartu rahu.

Täna hommikul sumpasin läbi lume kuuri juurde, võtsin lipu ja pistsin vardasse. Oli selline tunne.
Mäletan, kuidas mõned aastad tagasi Tartu Linnamuuseumis seda lauda vaatasin, mille ääres Tartu rahuleping sõlmiti. Tohutult suur, puust ja kriimukräämuline. Kujutlen praegugi neid inimesi seal laua ümber nii hirmus palju talvesid tagasi. Vaevalt nad mõtlesid, et see riik veel 85 aastat hiljem kesta võiks. Üks pool ei mõelnud seda kindlasti ja küllap aimas teinegi. Ja ometi... siin me nüüd oleme. Kõigest hoolimata. Mitte, et me sellest pärandist eriti hoolida tahaksime. Tänapäeval ei taheta minevikust midagi teada. Või mõista oma tegusid ajaloolises kontekstis.
Me tahame jälle Venemaaga lepingut sõlmida. Hirmsasti tahame. Aga pole Eestil seda jõudu, mis 85 aasta eest. Pole seda tahtekindlust. Pole seda pühendumust. Nõrgad oleme. Mõtteviisilt eelkõige.

Pisut isiklikumast vaatepunktist - sellistel tähtpäevadel hakkan tundma, et olen juba vana. Tahtmatult mõtlen, kuidas sai seda või toda päeva 10 aastat tagasi veedetud. Või kakskümmend. Kümne aasta eest polnud veel selle tagasimõtlemisega probleemi, sest tollal, kümme aastat tagasi vaadates, olin ju alles laps. Laps N. riigis. Nüüd... Jube mõelda, et aastal 95 olin täiskasvanu ja muretsesin samade asjade pärast kui praegu. Peaaegu samade. Ja juba oli ka see riik meil siin, ikka samade (peaaegu samade) muredega, mis praegu.
Nii pikk aeg.