Vana.

Eile kui Lillekülas kõiki neid noori rõõmsaid nägusid vaatasin, sain aru, kui vanaks ma juba jäänud olen. Ja kui lootusetult pöördumatu on see protsess...
Aga muidu oli tore. Staadion näeb juba hoopis rohkem päris staadioni moodi välja, kui aasta tagasi. Juhtmed ei ripu laest alla ja vähehaaval tuleb isegi tunne, et siiski päris turvaline on neid treppe mööda ronida seal.
Mängutasemega irisejast jalkafänn muidugi rahule jääda ei saa. Aga millal minusugune ikka siis rahul oled.
Kui saaks nüüd juba selle tellitud Liverpooli-särgi ka kätte. Nämm-nämm. Aga kes kannatlik, see kaua elab.