Viimaste päevade elamused.

Jah, Linnateatrist enam eemale ei saa. "Üks ja igavene elu" ja "Sild" tõid mind kuidagi koperdavana selle teatri juurde. Õige hilja muidugi, aastaid pärast seda kui kõik sealse trupi kõrgest tasemest rääkima hakkasid. Ja nüüd vist olen minagi sõltlane.
"Tõestus" on päris huvitav tänapäevane draama. Tegevus keerleb äsjasurnud kunagise geeniusest matemaatiku kahe tütre ümber. Aga ega loo ümberjutustus midagi ei anna. Hea on nautida seda mõnusat magusat tunnet, mida noorte näitlejate Elisabet Tamme ja Evelin Pangi (jälle!) mängust õhkub. Jah, õhk on elektrit täis.
Kindlasti pole "Tõestus" Linnateatri ambitsioonikamate lavastuste seas. Aga pagana hästi mõjub vahest ka selline vaikne tund väikeses saalis. OK, kolm vaikset tundi ja eks vahepeal tehakse kõvemat häält kah. Ainult: olge inimesed, vahetage need jubedad toolid seal väikeses saalis ükskord välja! Tund ja 40 minutit järjest - paras piin.

Ja nüüd need, kes hädaldavad, et Eestis ei näe päris korralikku kinokunsti. "Päike" Sõpruses on just teile. Keiser Akihito viimased päevad Päikesejumalana on õige raske vaatamiselamus popkorni ja kokakoola kinoga harjunuile. Mõned sellised lasid keset filmi jalga ka. Meile ülejäänutele pakub see armetu tavaelust võõrandunud tegelane äratundmisrõõmu. Just nii nõrgaks inimene jääbki, kui teda jumaluseks peetakse. Issei Ogata roll Imperaatorina ei ole üksnes julgustükk, vaid ka ääretult intrigeeriv vaatepilt.
Ja muidugi viib see film taas mõtted sõja arusaamatusele ja lausa haiglaslikele vastuoludele. Pärast seda, kui linnad on rusudeks muudetud, rahvas moraalselt hävitatud, peab võidukate vägede ülemjuhataja (filmis Robert Dawson) ometi mõtlema tulevikule. Muutuma väepealikust hetkega taibukaks diplomaadiks ja visionääriks. Mõni ime siis, et sõjaväejuhid tihti hiljem tipp-poliitikas ilma on teinud. Nad on läbinud õige uhke katsumuse.