Parem hilja kui mitte kunagi.

Nagu ikka, olime ühed viimastest, kes Köismäe torni põrgulikult kitsast trepist üles ronisid. Selles mõttes, et kella kuuest oli puudu vaid paar minutit. Ning ka seepärast, et kõik vähegi teatrikunsti austavad inimesed on kahtlemata "Et keegi mind valvaks" ammu ära näinud. Ja omajagu kiitnud.
See viimasena kohale jõudmine tähendas ühtlasi seda, et istuma pidime esimesse ritta. Vaevalt paari meetri kaugusele kohast, kus Argo Aadli inglast mängis. Eks nii lähedal olla on ühtaegu hirmutav, aga ka parajalt kütkestav. Sa näed ja kuuled iga pilku, iga häälitsust, ka kõige vaiksemad tekstikatked ei leda kõrvust mööda.
Frank McGuinessi tükk Liibanonis pantvangis vibivast kolmest mehest on suurepärane. Hästi on tabatud nii eri rahvusest (iirlane, inglane ja ameeriklane) tegelaste väljendus- ja mõtteviisi, aga ka neid tundeid, mida sellise lootusetu isoleeritus maailmast endaga kaasa toob. Mitte, et mina või keegi teine meie seast sellist olukorda tegelikult mõista suudaks.
Linnateatri trio Aadli, Sammul, Simmul esineb oma tavapärases headuses. Võib-olla oleksin inglase rollis kohasemana näinud mõnda pisut vanemat härrasmeest, aga mitte tingimata. Kui need kolm näidendis mängivat härrat vaatluse alla võtta, oli rollijaotus täpipealt õige. Keskne ja keskel Indrek Sammuli iirlane - võitlusvalmis peaaegu lõpuni, vasakul (publiku poolt vaadates) Argo Aadli inglane - pealtnäha nõrk ja segaduses, aga tegelikult kuratlikult sitke, paremal Rain Simmuli ameeriklane - vist leppinud sellega, et tema on kõige suurem vaenlane, kõige väiksemate pääsemislootustega, aga samal ajal ka ahvatlev läbirääkimisobjekt.
Köismäe torn on selle näidendi jaoks loodud. Kui tuled kustutatakse ja pimeduses on kuulda üksnes ahelate kolinat: tahestahtmata tekib ängistus, tahtmine põgeneda. Pole ju tornis ühtegi akent, ainult kivi ja liiv.