Parem hilja kui mitte kunagi.
Nagu ikka, olime ühed viimastest, kes Köismäe torni põrgulikult kitsast trepist üles ronisid. Selles mõttes, et kella kuuest oli puudu vaid paar minutit. Ning ka seepärast, et kõik vähegi teatrikunsti austavad inimesed on kahtlemata "Et keegi mind valvaks" ammu ära näinud. Ja omajagu kiitnud.
See viimasena kohale jõudmine tähendas ühtlasi seda, et istuma pidime esimesse ritta. Vaevalt paari meetri kaugusele kohast, kus Argo Aadli inglast mängis. Eks nii lähedal olla on ühtaegu hirmutav, aga ka parajalt kütkestav. Sa näed ja kuuled iga pilku, iga häälitsust, ka kõige vaiksemad tekstikatked ei leda kõrvust mööda.
Frank McGuinessi tükk Liibanonis pantvangis vibivast kolmest mehest on suurepärane. Hästi on tabatud nii eri rahvusest (iirlane, inglane ja ameeriklane) tegelaste väljendus- ja mõtteviisi, aga ka neid tundeid, mida sellise lootusetu isoleeritus maailmast endaga kaasa toob. Mitte, et mina või keegi teine meie seast sellist olukorda tegelikult mõista suudaks.
Linnateatri trio Aadli, Sammul, Simmul esineb oma tavapärases headuses. Võib-olla oleksin inglase rollis kohasemana näinud mõnda pisut vanemat härrasmeest, aga mitte tingimata. Kui need kolm näidendis mängivat härrat vaatluse alla võtta, oli rollijaotus täpipealt õige. Keskne ja keskel Indrek Sammuli iirlane - võitlusvalmis peaaegu lõpuni, vasakul (publiku poolt vaadates) Argo Aadli inglane - pealtnäha nõrk ja segaduses, aga tegelikult kuratlikult sitke, paremal Rain Simmuli ameeriklane - vist leppinud sellega, et tema on kõige suurem vaenlane, kõige väiksemate pääsemislootustega, aga samal ajal ka ahvatlev läbirääkimisobjekt.
Köismäe torn on selle näidendi jaoks loodud. Kui tuled kustutatakse ja pimeduses on kuulda üksnes ahelate kolinat: tahestahtmata tekib ängistus, tahtmine põgeneda. Pole ju tornis ühtegi akent, ainult kivi ja liiv.
1 Comments:
Jumal elabki Peteborough katedraalis.
Olles ise vaadanud nimetatud lavastust kahel korral, nii umbes aastase vahega, olen ma selle tüki peale ka pikalt mõelnud. Peab ütlema, et esimene kord meeldis mulle palju rohkem. Äkki teisel korral lihtsalt oli ebaõnnestunud etendus.
Aga ka mulle etendus pigem siiski meeldib, peamiselt vist oma kammerlikkuse tõttu, mis omakorda nõuab näitlejatelt palju. (olen ma ju ennekõike näitlejateatri kui sõnumiteatri sõber, kui neid üldse vastandada saab) Ja näitlejad on head. Olles ise seda teemat pisut ka uurinud leidsin, et teistes lavastustes üle maailma mängibki Michael’it mõni soliidsem härrasmees. Samas on Aadli kasutamine sellisel rollis omajagu huvitav. Miks ei võiks olla lesestunud professor noor mees?
Mõningal määral häiris mind siiski see, et rahvused olid nö stereotüüpsed, liiga stereotüüpsed. Olen seda näidendit otsinud juba mõnda aega, et uurida originaalteksti, kust peaks tegelikult välja tulema ka nö keelenüansid, mida eesti keelde tõlkides ei olnud võimalik välja tuua. Olen mõelnud, et kas see stereotüüpideks rollide mängimine on seotud ka sellega, et keeleliselt ei saa erinevusi rõhutada?
Ja üldsegi, miks iirlased alati Man U toetavad? :)
Melwood
Postita kommentaar
<< Home