Ei raputanud.

Lavakunstikateedri "Loomade farm" sai eilsel hallil õhtul ära vaadatud. Vihma tibutas aeg-ajalt ja paljud pealtvaatajad olid ennast justkui pakast kartes sisse mässinud. Lõpuks läks jahedaks tõesti.
Ka etendus ise tõi pisut külma minu pingil kükitavasse kehasse juurde. Vastuoluline värk. Ühelt poolt on tore, et noortel oli etendust teha lõbus ja et nad said seal nii mitmekülgselt ennast proovile panna. Laulda ja pilli mängida ja tantsida ja ringi karata. Näidelda ka muidugi. Teisalt oli nähtus ja kuuldus minu jaoks pisut liiga palju puudujääke märgata.
"Loomade farm" on väga tabav ühiskonnakriitline teos, mille mõju ulatub kindlasti kaugemale kui ajastusse, mil ta kirjutati. Ehk siis päris kindlasti pole tegu üksnes 2. maailmasõja lõpu ärevate aastate meeleolu kirjeldusega, vaid ka praeguses maailmas on Orwellilt palju õppida. Õppida või siis vähemalt meelde jätta. Tegelikult on poliitika muutunud vähe ja inimloomus üldse mitte.
Lavastaja Koldits on võtnud Orwelli teose, lsianud mõned lood omaenda lemmikraamatutest, otsinud kümmekond lugu ägedamat sorti muusikat ja valmis teinud kompoti, mis kõigest hingest püüab olla popp ja noortepärane. Ja eks ta olegi ju. Poisid ja tüdrukud saavad säravi silmi mässata ja tulemus on täiesti vaadatav kollektiivetendus. Kõik teevad kõike ja saavad kõigega hakkama. Enam-vähem. Laulmisega on mõnikord raske. Aga hea küll - eks nad näitlejad ju olegi esmajoones.
Mis siis mulle ei meeldinud? Just see kollektiivsus ja hallus. Kõik said võrdselt laval olla, aga kellelgi ei lubatud särada. Lavastuse ülesehituse tõttu - lühikesed etüüdid pikitud lauludega - hakkasin tahestahtmata nähtut "Kaotajatega" võrdlema ja noh... Ilmselt ei tohiks seda võrdlust endale lubada. Sest "Loomade farm" jääb selgelt kaotajaks.
Muidu oli igati korrektne lavastus ja huvitavalt räägitud lugu. Aeg-ajalt lõbus ja leidlik. Mõnikord küll tõsiselt arusaamatu. Kuidas pidi see vahepealne rootsi(?)keelne lõbus ringitöterdamine lavastusega haakuma? Või kas see lõpus nähtud vanaeitede filosofeerimine oli ikka vajalik? Minu jaoks mitte.

Õige pea asun Lilleküla poole teele, kus täna suurem jalgpallipidu ootamas. Räägitakse täismajast ja teismelistest plixidest, kes hoopis ilusate Portugali poiste poolt. Ai, ai.