Suurlinna tuled 2

Lõpuks jõuan ka oma Londoni-heietuste teise osa teile välja panna. Loodetavasti oli teine ootamist väärt.

Kolmas päev.

Lubatakse vihma. BBC ilmaonu on vana ja austustvääriv. Seega valmistume. Vihmakeebid ja meie imepisikene vari kaasa. Hiljem pälvivad need vihmakeebid üllatunud pilke. Ei kasutata siin selliseid. Eks nad pisut üleliigsed ole – Londoni suvevihm on soe ja pehme.
Hommik algab kurva massistseeniga Westminster Abbey’s. Vaatepilt meenutab pisut eelmise päeva Towerit. Pool kümme hommikul, kui uksed avatakse, on terve Jaapan kohal. Nii vähemalt tundub. Abbey ise ei innusta. Kalli piletiraha eest saad näha kümneid, ei, sadu hauamonumente ja obeliske ja mälestustahvleid. Kaks tädi seletavad igas ruumis midagi eri gruppidele teineteist üle karjudes. Seisma ei maksa kauaks jääda, oled paratamatult jalus. Ma tean, et mulle päris meeldiks siin, kui saaksin pisut rahu. Aga seda lootust pole.
Vahetame otsustavalt ümbruskonda ning maabume Regent’s Parkis. Imeilus lindude ja rooside kuningriik elust pulbitseva Baker Streeti kõrval. Vihmane piknik pargipingil – ilma ühegi jaapanlaseta. Vaatame teineteisele silma ja unistame Kalliga elust siinsamas lähedal. Igapäevastest jalutuskäikudest nende veidrate luikede juurde siinsamas tiigis. Nende, kes mustad kaelast ülespoole, ülejäänud keha valge. Mõned linnud sukelduvad, sabad vees püsti. Naljakas. Teised paterdavad mööda jalgrada, möödaruttavast rahvast hoolimata. Esimest korda nende Londoni päevade jooksul hiilib mulle pähe mõte, et kas tõesti juba homme peame siit lahkuma.
Regendi Pargi sees on üks imeilus roosiaed. Roosid on alati olnud minu lemmiklilled. Ilmselt nagu igal teisel inimesel siin Maa peal. Kuninganna Mary roosiaias on neid igat värvi. Punased, oranžid, kollased, roosad, valged. Kõik mahuvad ühe pisikese maalapi peale. Ja nurga taga juba uued ootamas.
Päeva kolmas peatuspaik on taas täiesti erinev eelmistest. Covent Gardeni ümbruses uitaks ringi päevade kaupa. Kõnniks mööda nännimüüjaid ja aeg-ajalt ostaks midagi mõttetut, aga omapärast. Ja vaataks tänavateatrit. Näe, jälle üks mees on nõuks võtnud rahvaga mängida. Rahvas omalt poolt mängib rõõmuga kaasa. Siin on kultuuritunnetust ja sellest osasaamine hoopis teisel tasemel kui Eestis.
Ja siis jalutaks mööda tuledes säravatest teatritest. Ja uuriks raamatuid mõnes neist pisikestest stiilsetest poodidest. Ja rüüpaks Innocenti. Palju Innocenti.
Aga need jalad ei kanna ju enam. Kuidagimoodi Leicester Square’i äärde vaid. Rohkem ei jaksa. Istume siis ühte tänavarestorani ja jälgime ülimalt professionaalse ettekandja tegutsemist. Äkki on ta itaallanna? Igast liigutusest õhkub kogemust. Ta ei närvelda ka siis, kui klient valmistab pettumuse. Nagu too õlitet juustega närviline noorhärra kõrvallauas. Lõpuks jätab too oma toidu hoopis pooleli ja lendab toolilt, liitudes möödajalutavate perekondadega. Aga teenindust ta hindab. Selle märgiks on maha jäetud kopsakas jootraha.
Õhtu viib meid läbi Hiinalinna Soho’sse. Elust pulbitsevate tänavate jada tundub lõputu. Juba esimesest Londoni õhust peale on peas kumanud The Kinks’i klassikaline Waterloo Sunset. Nüüd asendab seda hetkeks Roxy Music’u mitte vähem kuulus Do The Strand.
Õhtupimedus Thamesi ääres. Lõpuks siis need suurlinna tuled ümberringi. Nägeleme omavahel, kas minna selle tohutu Maailmaratta peale või mitte. Ei suuda otsustada. Liiga kallis? Jaapanlased ei mõtle, nemad lähevad. Jalutame edasi, et näha Big Beni ja Parlamendihoonet täies tuledesäras teisel pool jõge. Tuleme jälle tagasi. Me peame seal üleval ära käima! Hilja... Suletud... Pettumus. Kalli jalad valutavad.

Neljas päev.

BBC vanahärra asemel tervitab meid täna vihmavarju all rõõmsalt naeratav näitsik. Sajab, sajab. Tore on. Meid ootab Hyde Park. Tallinnas elades võid ainult unistada sellisest vabadusest otse linnasüdames. Oxford Streeti tänavamöllust üle tee. Äkki on õhku ja ruumi. Linde. Ratsapolitseinikke. Rõõmsalt naeratavaid tervisejooksjaid. Ma pole ennast ammu nii suurepäraselt tundnud. Üldse ei loe, et vihma aina tublimalt kallab. Tundub, et minu lemmikuks siin linnade linnas on saanud pargid.
Meie sihtpunkt sel hommikul on Harrods. Oleme märjad ja porised, otsides läbi kõikvõimalike Garden’ite ja Mews’ide teed Brompton Road’i poole. Arutame, kas meiesuguseid ikka lastakse sisse. Muidugi lastakse. Sa tood ju sinna oma raha. Harrodsis teatakse, kuidas kliendilt tema raha kätte saada. Ruumid on kaunilt kujundatud, teenindajad viisakad. Iga pakend on nii ilus, et lausa kutsub ostma. Ühes imelises saalis on taustaks linnulaul. Ja keegi ei vaata sind, nagu oleksid teisest maailmast. Nagu need tibid teevad Tallinna uhketes butiikides.
Niisiis me ostame. Mis seal ikka. Küllalt oleme juba kokku hoidnud. Selgub, et teeme õigesti. Kõik Harrodsist saadu on võimatult maitsev. Oh õige, küpsised veel praegu proovimata isegi...
Londoni viimane vaatus on lähedal. Oxford Street. Plaadipoed – metsikult suured, mitmekorruselised. Mida võtta, mida jätta? Tuttav paanika, mis mind taolises olukorras alati haarab. Kolmandas poes ütlen endale, et aitab. Terry Hall ja Mushtaq. Love’i 67. aasta unustamatu Forever Changes. Üks tublisti allahinnatud Shawn Colvin. Aitab. Kaon päkad välkudes. Aga rahvamass tänavatel ei luba liiga kiiresti liikuda. Või on need aina hullemini piinavad jalad?
Sainsbury’s – siin on nii vähe Innocenti! Ei jälgegi sidrunist ja laimist. Millal küll saan seda imejooki uuesti maitsta?
Aga pole parata. Gatwick ootab meid juba. Aeg on läbi. Neli liiga ilusat päeva. Mälestusi aastateks. Me tuleme veel tagasi. Luban.