Eesti muusika kuulamise päev.

Täna veetsin pikki tunde kuulates Eesti artistide plaate, mis kandideerimas 2005. aasta Eesti Muusikaauhindadele. Ja püüdsin siis enda lemmikuid välja noppida.
Kerge see katsumus polnud, sest mitut lugu Raivo Tafenau üürgavat saksofoni või siis näiteks Rein Rannapi klaveriklibinat ikka minusugune välja suudab kannatada?
Tõsise pettumuse valmistavad naislauljad. Kõik need H-tähega algavad neidised - Hannah, Hanna-Liisa, Hedvig - kui palju mahub maailma nukker-romantilise ballaade? Lõputult palju. Suurt muud ei mahugi vist - vähemalt mis Eesti naisartistidesse puutub. Üks nišš, ainult üks.
Aga mis ma ikka soiun, nimetan vast parem mõned lemmikud, mis kõrva paitasid: Metro Luminal teeb sellist mõnusat roketirolli, mida kunagi Eestis liiga palju pole tehtud. Koer on pisut rajum variant, aga samuti huvitav. Pastacas jällegi veidi ekperimentaalsem, aga ka taoline nähtus, mida kohe hea meelega plaadimängijasse pistad. Tuntult mõnusad on muidugi Jäääär ja Matvere/Tätte.
Ja paar positiivset uudisnime minu jaoks: Bonzo Rakverest ja bänd nimega Ultramelanhool. Rahvuslikku laadi värki tehakse meil kole palju, neist jäi ainsana meeldivalt pähe pöörlema Virre.

Polnud vist väga hea Eesti muusika aasta see eelmine. On ju olemas selline auhinnatav kategooria nagu "Aasta džäss/bluusartist". Ma ei leidnud mitte ainsatki bluusiplaati. No mitte ühtegi ei olnud! Tõsiselt kahju.