Paljas, paljas, paljas identiteet.

Kunstihoones on avatud Kunstnike Liidu ülevaatenäitus "Identiteedid". Kuraator Harry Liivrand. Nagu ikka - läksin, vaatasin.
Domineerima jäi võigas, ebameeldiv tunne. Enesepaljastamisega on mindud päris kaugele jah. Ühes nurgas näidatakse meile seda, kuidas peenise sisse kuulikesi saab panna. Teises nurgas masturbeerib mingi transvestiit poti peal. Kolmandas nurgas võtab keegi tüüp ülakeha paljaks ja demonstreerib ribisid. Suurepärased ribid on.
Ei, mul ei ole selle eelneva vastu midagi. Ma ei ütle fuhh ega midagi. Ärge lootkegi. Kahjuks ei õnnestu aga enam mind selliste asjadega šokeerida. Kas meie ühiskonnas veel üldse kedagi õnnestub? On nähtud juba seda ja teist, kolmandatki, on tehtud hullematki.
Küll aga küsin: miks nii palju, miks seal ja miks niimoodi? Sest samas kõrval seina peal kunstnike tööd, kes on sündinud aastatel 1922, 1928, 1930. Jah, nende tööd on teisest maailmast. No ikka täiesti teisest maailmast.
Vahest siis ongi eesmärk (jälle!) näidata, et meie mail tehakse kunsti nime all kõike. Absoluutselt kõike. Tore on. Aplaus kallile kuraatorile. See teadmine ei pane mind imestama. Küll aga paneb mind pisut imestama see, kui külmaks see näitus mind jätab. Kui vähe on seal tegelikult uuenduslikku või lihtsalt ilusat või üldse midagi märkimisväärset. Tahaksin südamest loota, et see ülevaatenäitus siiski Eesti kujutava (või kuidas seda videoskulptuurigraafikamaali segu nüüd tänapäeval nimetataksegi) kunsti hetkeseisu ei näita.
Aga kui ikka näitab küll, siis on natuke kurb.