Minu Amsterdam.

Edaspidi kui kodulinnas jalgratturit näen, meenub mulle alati Amsterdam. Jalgratturite paradiis, kui üldse üks koht siin Maa peal seda on, asub seal. Ja kui ma siis tulen tagasi koju ja näen seda autode voolu Tallinna kesklinnas, no paratamatult mõtlen, et seal oli see kõik kuidagi paremini korraldatud.
Autode koht ei ole südalinnas. See on paik, kus inimesed peavad saama ennast hästi ja turvaliselt tunda. Isegi siis, kui aeg-ajalt tuututava jalgratturi eest ära hüpata tuleb. Ma tunneksin ennast Amsterdamis hästi. Kuigi ise lapsena jalgrattasõit õppimata jäi.

Poolteist päeva viibisin kanalite linnas. Kanalid on hollandi keeles “grachtid”. Ja neid grachte on seal rohkem kui küll: Kaisergracht, Herengracht, Prinsegracht, Leidsegracht. Ja veel vist kümneid. Kahel erineval kanaliringsõidul – üks ööpimeduses, teine päevavalguses – saime seal neid grachte pisut vaadata ja seletusi kuulata. Jala ei jõudnud ega jaksanud nende äärtel eriti jalutada. Loodetavasti järgmine kord...
Kanalite ääred on täis ujuvaid majapidamisi. Inimesed elavad läbi aasta vee peal. Kõigi mugavustega seejuures. Aga kanalid on Amsterdamis sellepärast, et tegemist on ääretult soise alaga. Amsterdam ju asub (nagu Madalmaade rannikualad üldiselt) merepinnast tublisti madalamal. Ja majad kanalite ääres on ehitatud tohutute puupalkide peale.

Kui keskraudteejaamast välja astud, tervitab sind kõigepealt jalgrattaparkla – sajad sõiduvahendid mitmel korrusel. Järgmisena uskumatult ilus kevadiselt õrnroheline pöök. Ja siis – lõputu rahvamass peatänaval, ulatudes nii kaugele kui silm seletab. Väsitavalt palju inimesi. Kas tõesti tüüpiline suurlinn?
Õnneks ei esinda lai möllav peatänav sugugi Amsterdami südalinna. Tavaline on siin midagi hoopis omapärasemat: küllaltki kitsas tänav, mõlemas ääres ehk meetrilaiune kõnnitee. Aga keskel? Keskel sõidavad jalgrattad. Mõnikord mootorrattad. Mõnikord harva ka mõni auto. Aga üldiselt need kondiaurumasinad ikka. Ning jalgrattaid on täis kõik kõnniteed, kõik kanalite ääred. Mitte mingid viimase peal mudelid. Ei, vanad, väsinud, aga töökindlad näevad nad välja. Jalgratas pole eputamise asi, vaid tarbeese. Vähemalt Amsterdamis. Ja jalgratturil on siin alati eesõigus.
Esimene tutvus tõelise Amsterdamiga sai osaks kohas, mis pikapeale minu lemmikpaigaks kujunes seal linnas – Spui väljakul. Pöögid, jalgrattad, rõõmsad inimesed pinkidel istumas, aeg-ajalt üle väljaku vurav vaikne ja moodne tramm. Istuks seal tunni, istuks isegi kaks – kui vaid aega leiaks. Ja nii kuratlikult väsinud ei oleks sellest meeletust 12-tunnisest päevast.
Teine lemmik minu Amsterdamis: Vondelpark. Kellegi poeet Vondeli järgi oma nime saanud park pole looduslik, vaid kavalalt linna keskele kujundatud 45-hektariline haljasala. Pühapäeva hommikul täitis Vondelpargi lakkamatu linnulaul. Tüüpiline amsterdamlane aga seda suurt kuulata ei viitsinud, sest tema oli jalgratta jooksukingade vastu vahetanud. Ja muidugi koera parki kaasa võtnud.
Üldiselt on aga Amsterdam tüüpiline Lääne suurlinn selles mõttes, et prügimurest seal lahti pole saadud. Ja hommikune Vondelpark oli prügimäe suurepärane näide. Prügikastid ajasid üle, aga pudeleid ja plastikut olid täis ka kõik haljasalad ja tänavad. Mitte, et keegi oleks ennast sellest segada lasknud. Mina ka ausalt öeldes mitte.
Ja veel üks märksõna: Rembrandt. Amsterdam on Rembrandti linn. Rijksmuseum, kus asuvad Hollandi kuldaja kunstiaarded, trügivad massid just selle meistri maalide ees. Ja Rembrandti kodumaja on omaette vaatamisväärsus. Ruumid on restaureeritud just sellisteks, nagu nad 17. sajandi keskpaiku olla võinuksid. Siis, kui suur meister ise seal elas.

Niisugune linn siis. Jalgrattad, pöögid, päike, kanalid, palju rõõmsaid inimesi igast maailmanurgast. Põhiliselt itaallased. Minu Amsterdam.