Seekord läks halvasti.

Kui tahate eriskummalist teatrit näha, siis Mustpeade majas näidatav "Mäng peeglitega" on just teie jaoks. Ita Everi tuhandeid austajaid kohale peibutav näidend on just täpselt selline, nagu tema pealkiri aimata laseb. Mitte miski asi ei klapi!
Ausõna: ammu pole mina sellist amatöörvärki teatri nime all näinud. Kui üldse. Asja korraldab seal mingi tundmatu mittetulundusühing ja algusest lõpuni jäetakse mulje viimasel hetkel kokkuklopsitut haltuurast.
Juba trupp on veider. Paar Linnateatri näitlejat (Liina Olmaru, Ep Eespäev), mõni avalikkuse ees tuttav nägu (Raivo E. Tamm, Pirjo Levandi), mõni ammuunustatu (Ülle Ulla, Ago-Endrik Kerge, Tõnu Kilgas), mõni päris tundmatu (nimed ei jäänud meelde) pluss Ita Ever.
Everi mängitud Miss Marple ei ole seejuures peaosas! Tema roll on tehtud küllaltki tühiseks ja selle asemel lastakse soleerida sellistel veidrikel nagu Kilgas, Levandi ja Kerge. Lavastaja Roman Baskin on ka palju laval - miks, see on omaette küsimus. Mida need tegelased seal teevad? Nad ei suuda rollist kinni pidada, nad ajavad sõnu sassi, diktsioon on mitmel näitlejal olematu. Uskumatul kombel sellise auhindadega pärjatud näitlejanna nagu Liina Olmaru lavakuju on otsekui kehv koopia hiljuti nähtud Nero Wolfe'i filmide tegelasest.
Lavastus ise ei kannata ka kahjuks mingit kriitikat. Ta kestab kolm tundi! Kolm tundi, millest loo suhtes olulised on ehk napid neljandik. Huvitaval kombel ei piisa kolmest tunnist, et vaataja toimuvale pihta saaks. Kriminaalse loo tegelaste omavahelised keerulised sugulussidemed lähevad nii sassi, et lõpuks ei mõista enam kuidagi, kelle õde või kasutütar või mis pagan see tegelane seal on ja miks.
Asi läheb seejuures päris käest teises vaatuses, mis sisaldab peamiselt politseiinspektori (Roman Baskin) intervjuusid kõigi perekonnaliikmetega. Saabub üks ja esitab oma sisutu soolo. Siis teine. Siis kolmas. Jne. Piin tundub lõputu.
Siis plaks ja läbi. Mõne minutiga sureb veel mõni tegelane ja lavale saabub pea terve vaatuse eemal viibinud Miss Marple ja esitab loo lahenduse. Kõik.
Mina ei suuda ikkagi mõista, kuidas sellist asja on võimalik rahvale näidata. Proove justkui poleks tehtud, üks kavalehele kantud tegelane, keda pidi mängima Maila Rästas, ei ilmugi välja. Lavastuse tempo on täiesti paigast ära. Pikale ja mõttetule heietamisele järgneb uskumatult äkiline lõpp. Kui paljud pealtvaatajad aru said, kes tegelikult mõrvar oli ja miks? Ja kas saali tagumises otsas üldse näitlejate jutust sotti saadi, kui isegi päris kõrval istudes jäi tekst tihti tabamatuks?
I-le täpi panid paar pealtvaatajat, kes tormasid riietehoiu poole samal hetkel, kui Ita Ever ja kompanii viimase stseeni järel saalist lahkusid. Näitlejate kannul! Enne aplausi! Ma ei ole midagi sellist enne näinud. Ja kui näitlejad tulid teist korda kummardama, panid järjekordsed tädid lõikama, joostes sujuvalt kummardavate näitlejate rea vahelt läbi.
Hõre aplaus lõppenud, pistsid jooksu ka ülejäänud. Istusime ja vaatasime hämmeldusega neid inimesi. Seekord tõesti etendus vääris tema vaatajaid.