Liiga vana, et mõista

Michael Winterbottomi "9 laulu" on pisikese skandaaliga Eestisse jõudnud. Lubatakse avameelset seksi ja viimase peal muusikat ning Sõprusesse, kus sealseid väärtfilme käib tavaliselt vaatamas käputäis inimesi, saabub rahvast nagu murdu. Tüüpiline.
"9 laulu" väärtfilm ei ole, vähemalt minu jaoks mitte. Võimalik, et elu on minust lõplikult mööda läinud ka. Tõenäoline. Aga midagi erootilist seal kinolinal tõepoolest ei näidata ja erakordselt põrutavat või skandaalset...no ma ei tea. Me oleme täiskasvanud eks ole. Ja igasgugused "Kepi mind" ning muud sarnased on juba ammu tehtud ja sama kiiresti unustatud. Filmi käigus selgub, et lubatud suurest armastusest pole ka juttugi - ameeriklannast tüdruk on vastikult isekas egomaniakk, kes jätab tossikesest poisi nagu poleks teda kunagi olemas olnudki.
Aga olgu lugu mis on, kõige suurema pettumuse valmistas mulle muusika. Tekkis kuri kahtlus, et režissööri eesmärk oligi neid bände võimalikult ühesugustena näidata. Vähemalt nad kõlasid ühtemoodi. Kõik. Super Furry Animals või Von Bondies, Franz Ferdinand või Dandy Warhols. Vahet pole - üks mürarikas omanabavahtimine ilma sõnumita ja meloodiata.
Küüniline ja värvitu see tänapäeva noorte elu vist.