Supernova

Kui ma veel keskkoolis käisin, mõtlesin mõnikord, et vähemalt pooli neist pagana õppeainetest mul iialgi vaja ei lähe. Ikka neid, mida metsikult tuupida tuli, ilma vähimagi loomingulisuseta või võimaluseta esitada küsimus miks. Eriti vastumeelse saksa keele õpetaja sõnad: "Te veel tulete mind tänama, et teid nõnda hästi õpetasin," on tänaseni meeles. Ei ole tänama läinud. Ja ükski pähe tuubitud nõmedatest saksakeelsetest teemadest ka pähe ei kulunud. Pooli õppeaineid pole tõesti vaja läinud. Ülikoolis kunstiajaloo, filosoofia, religiooni ajaloo või kultuuriloo loenguid kuulates sai mulle hoopis selgeks, et maailm on täis põnevaid asju, mida keskkoolis isegi ei üritatud õpetada. Neist ei nähtud seal und ka.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult rääkida. Rääkida tahtsin hoopis, et kool ei pakkunud minu ajal ja ei paku ilmselt ka tänapäeval kübetki õpetust, kuidas kultuurinähtusi mõtestada ja analüüsida. Kool ei tekita isegi mitte uudishimu tundmata ja kogemata nähtuste vastu. Oh ei. Mõni kodu ehk pakub oma lastele seda. Mõni üksik.
Külastasin täna Kunstihoone näitust Supernova, mis pakub vaadata valikut Briti nüüdiskunstnike töödest. Väga suvalise ja raskesti omavahel haakuva valiku, seda küll.
Aga kui ma loen näituse külalisteraamatust sellised märkusi: "Nõrk", "Bullshit", "Minule meeldib tavaline maal rohkem" - siis saan aru, et küsimus on hariduses. Võimetuses, tahtmatuses uut vastu võtta.
Sest olgu see konkreetne näitus kui tühine tahes, proovi vähemalt sealt midagi uut enda jaoks leida. Näita üles uudishimu. Püüa analüüsida, miks see ja too sulle ei meeldi. Bullshit ei vii sind edasi ega tähenda midagi.