Mälestuste linnas

Täna Tallinna vanalinnas jalutades tuli lausa trügida, et Itaaliast või Hispaaniast pärit turistidehordidest mööda pääseda. Iga suvega vallutavad välismaalased vanalinna aina kindlamalt. Harva, kui eesti keelt kuuled, nädalavahetusel pigem ei kuulegi.
Aga minu mõtted läksid seda pilgeni turiste täis Raekoja platsi vaadates hoopis ammusesse minevikku. Täpsemini 1992. aasta viimasesse rublatalve, kui esimese kursuse üliõpilasena neil samadel tänavatel kõndisin. Libedatel, pimedatel tänavatel ilma ainsagi turistita. Polnud siis välismaalastel veel Tallinna asja. Olde Hansad ja Elevandid olid äärmisel juhul kellegi roosades unistustes. Kui sedagi.
Ikka ju juhtus, et Laia tänava koolimajas loeng hoopis ära jäi. Mäletan nagu eilset päeva ühte sellist talvist varahommikut täiesti tühjal Viru tänaval. Seal ma kõndisin, miljon mõtet peas, null eesmärki sel järjekordsel detsembripäeval. Või oli see juba jaanuar? Kella kaheksast loengut polnud, kümneseni oli aega maa ja ilm. Kust saaks nüüd tassi kuuma kohvi ja ehk saiakesegi kõrvale? Saiakangi püstijalabaar, külmetavaid pensionäre täis Maiasmokk, Ainult 10 minutit Nunne tänava otsas ja tšeburekibaar Sõpruse kino kõrval - need olid ainsad kohad, kuhu nendel kõledatel hommikutel sooja said minna. Ja kaheksast avati ehk Maiasmokk üksnes... Võib-olla ka Pärl.
Ja ometi - mingis mõttes igatsen neid ammuseid päevi. Kõik tundus olevat ees, tervis oli korras ja muresid oli määratult vähem kui täna.
Või jah, tegelikult ma valetan natuke. Pole need tollased mured sugugi mälust kadunud. Neid oli rohkem kui üks. Kuid ikkagi - süütu ja lootusrikas aeg oli see minu jaoks. Aeg, mis kunagi ei naase.
Pisut virilalt naeratades vaatasin turiste tänases paitavas päikeses. Ei ole neil aimugi, mida need tänavad minusugusele tähendavad.