Vihmavihma

Täna on mul siis justkui puhkus. Muidugi ladistab vihma. Ja muidugi ajab see vihm mind pool üheksa hommikul üles. Ja muidugi olen ma pahur.
Aga nüüd mängib mul siin Kanada pärl Cowboy Junkies oma imearmsaid laule ja tuju muutub vähekene paremaks. Või vähemalt ma loodan seda.
Paar päeva on nüüd seda emmemmi vaadatud sealt Helsingist. Kuna britid on viletsad, on mul üpris igav olnud. Paar ärksamat hetke siiski. Gerdi medal muidugi. Ja alati meeldivad mulle eriliselt 100 meetri eeljooksud. Sest see on tõeline rahvaste paabel, mis sealt vastu vaatab. Mõni riik on selline, et üheski muus olukorras sa teda ei kohtagi. Ainult 100 meetri eeljooksudes on mõni tore tädi või onu seda kauget ja tundmatut maakohta esindamas. Mis siis, et nad mitu sekundit maailmatähtedest aeglasemalt jooksevad. Pealegi - nemad seal kaugel - nende jaoks on Eesti sama eksootiline ja tundmatu väikeriik kusagil maailma serva peal.
Seekord jäi mulle silma üks Põhja-Mariaani saari esindanud jooksumees. Oled sina kunagi midagi kuulnud Põhja-Mariaani saartest? Mina ei ole. Nad asuvad Jaapanist lõunas, Flipiinidest idas ja Uus-Paapua Guineast põhjas. Vaikses ookeanist. Seitse pisikest saart, ühe nimeks väga põrgulikult kõlav Pagan. Nojah, tegelikult on need Põhja-Mariaani saared USA ülemereterritoorium või midagi taolist. Päris iseseisva riigiga pole nende seitsme saare puhul niisiis tegemist. Aga Darrel Roligat tegi nad oma jooksuga emmemmil tuntuks. Minu jaoks vähemalt.
Täna sõidan korraks Pärnusse. Imelik sellele mõeldagi, kui õue vaatan. Aga küllap lakkab seegi sadu.