Raske nädal.

Silmalaud tahavad vägisi kinni vajuda sel suvehommikul. Neljas juulinädal töö juures tundub millegi pärast see kõige raskem. Kuigi täna üle hulga aja isegi päike piilub.
Igahommikuseks rutiiniks on saanud öiste ujumisfinaalide vaatamine videost. Eks see muidugi paras katsumus ole neid Briti luusereid vaadata. Ikka kukuvad nad suurvõistlusel läbi, samal ajal kui Austraalia ja USA toodavad iga aasta paar uut teismelist kullavõitjat. Võib-olla on tegu "vaimse väsimusega" nagu Eesti tõkkejooksjal Mirjam Liimaskil, kes sellele viidates MM-il võistlemast loobus. No seda võib küll ilma vähimagi kahtluseta öelda, et sellised "vaimselt väsinud" atleedid iialgi maailma tippu välja ei jõua. Briti ujujatel on muidugi veelgi raskem sellest supist välja tulla, sest nende luuserite ettevalmistuseks on kulutatud nii mõnedki miljonid naelad. Eestis võib aga alati öelda, et pole raha, pole motivatsiooni, pole tingimusi. Äkki pole dopingut kah.
Õelas tujus olen, nagu näha. Magada tahaks.