Lapsena...

Ühel õhtul tuli see kõik äkki meelde jälle. Üksikud silmapilgud lapsepõlvest, mis mällu on püsima jäänud. Ja vähehaaval tekibki ajus üldpilt ajast, millal kõik oli teistmoodi - avaram, helgem, selgem, valgusküllasem.
Kodu tundus palju suurem ja soojem. Mäletan, kuidas väike lapike vaba põrandat jättis lapsele mulje tohutu suurest mänguplatsist. Ja alati oli seal nii palju valgust! Rõduuks või aken oli alati avatud ja päike voolas sealt sisse, tehes ruumi nii avaraks.
Nädalavahetusel mängis alati lintmakk. Või vähemalt raadio. Muusika oli alati kaaslaseks, tihti üheks mänguelemendiks lausa.
Ja pühapäevahommik suures heledas avaras köögis. Emal ees see nii tuttav punane põll, kus vist mingid olendid peal. Ei mäleta enam täpsemalt. Aga selle põlle tunneksin ilmekimatult ära. Justkui oleks eile, kui ma seal tema kõrval seisan ja jälgin, kuidas pannkoogid valmivad.
Ja kuidas ma varasel laupäevahommikul isa töölaua juurde hiilin, uksed vahelt kinni panen ja hakkan selle igivana Eesti-aegse kirjutusmasinaga klõbistama. See on ainus aeg nädalast, kui seda aparaati puudutada julgen!

Kui pikad tundusid päevad toona. Ja kuidas absoluutselt vahet polnud, kas on suvi, sügis, kevad või talv. Ikka oli tore, ikka oli soe. Iga päev oli eriline.
Vähemalt nädalavahetustel.

Nii tihti igatsen tagasi seda soojust ja turvalisust. Täiskasvanu jaoks seda enam pole. Igaveseks kadunud.