Pühapäevarokk

Pühapäeva õhtul külastasin elus teist korda säärast jubedat musta kasti nagu Rock Cafe Tartu maantee. Metsikult ebaesteetiline koht, mis aga õnneks sunnibki täiega muusikale keskenduma.
Vanahärra Bill Wyman oli terve rea sõpru kokku kogunud ja karavan vallutab nüüd Euroopat mõnusa bluusi ja rokenrolliga. Võisteldes kahtlemata omajagu Ringo Starri või Jools Hollandi sarnaste staaridepuntdega.
Sümpaatne kontsert oli. Muusikud olid tõelised virtuoosid ja mängisid külmavõitu Eesti publikust hoolimata nagu arust ära. Kitarristid Andy Fairweather-Low ja Albert Lee suudavad tõesti imelisi helisid toota. Eriti mõnusa mulje jättis tavaliselt Eric Claptoni bändis mängiv Andy. Vanas bluusis Bright Lights, Big City andis mees endast tõepoolest kõik. Oi beibi see oli õhtu kõrghetk!
Mõnusat vaheldust pakkusid üürgavad saksofonid ja võimsate häältega soulimees Eddie Floyd ja soulidaam Beverly Skeete.
Bill Wymanil endal oli enamasti mõnus muie näol, kui ta seal ringikalpsavate vanemate härrasmeeste seas seisis ja rahus bassi plõnnis. Ilmselgelt on see mõnusam elu kui Jaggeri ja Richardsi lõputus meediamelus ringelda.
Tore on mõnikord rokkida. Väga tore.