Halb maine on palju parem kui mitte midagi

Hakkasin siin omaette mõtisklema, miks õigupoolest see kohukeseafäär mind nii neetult külmaks jätab, miks ma ei ole vihane ja nördinud ja pettunud Eesti poliitikutes. Peaks ju?
Jõudsin enda jaoks lihtsale järeldusele, et kuulun sellesse ülimalt marginaalsesse valijagruppi, kellel on välja kujunenud teatavad põhimõtted valimiseelistuse tegemisel ja lisaks üpriski vankumatu maailmavaade. Sellistega ei ole parteidel midagi pihta hakata ning sellistele keegi mõistlik inimene ka oma reklaame ei suuna.
Eesti valija üldiselt on aga selline, et kohukesega saab ainult võita, kaotada aga mitte. Halb maine või ebaeetiline käitumine põhimõttelagedale valijale korda ei lähe. Absoluutselt mitte. Poliitikud oleksid vastupidi ääretult rumalad, kui nad selle põhimõttelageduse oma huvides kasutamata jätaksid.
Milles Eesti valija põhimõttelagedus seisneb, pole vist vaja pikemalt seletada. Kahest märksõnast piisab täiesti: Koonderakond ja Res Publica. Kaks erinevate valimiste võitjat ilma mingi maailmavaate või põhimõteteta. Ohtralt võimuiha, propagandat ja loosungeid - läks eestlasele peale nagu nalja. Mis siis, et nüüd on raske endale tunnistada, et ma neid valisin. Valisin sellepärast, et nii tundus mõistlik, eks ole? Mõistlik minu rahakotile ja pangaarvele eelkõige. Võib-olla oligi nii õige.

Hetkel on kohukesepartei eestlaste silmis tegija. Ja see on ainus asi mis maksab. Nad on kavalad ja nutikad ja tulevad sellest asjast puhtalt välja. See on oluline. Kui arulage ja sisutühi see kavalus on, ei koti eriti kedagi.
Tallinnas valimised niigi võitev erakond saab kohukeseafääriga sadu hääli juurde, ei kaota aga ainsatki. Minusuguse antipaatia nende suhtes muidugi suureneb, aga vahet pole. Neid, kelle valimiseelistuse otsustab mingi maailmavaateline tagapõhi, on tühine vähemus. Ei tasu vaeva tähele panna.