Äärelinnapoes

Laupäevahommikune idüll vaikses äärelinnatänavas. Päike piilub pilvede vahelt, lehed krabisevad jalgade all, vana valge koeravolask põõnab rahulolevalt aianurgas.
Samal ajal areneb nurgapealses poes draama. Värisevate kätega indiviid on peaparanduseks viinapudeli ja mahlapaki välja valinud ja pakub nüüd müüjale oma pangakaarti.
Müüja: „Ma ütlen Teile, et siin pole sadat krooni peal. Üheksakümmend ka mitte.“
Meeleheitel indiviid: „See on mingi jama! Ma tean, et mul peab seal umbes 190 krooni olema. Peab, noh! Aga palju seal on siis?“
Müüja: „Ma ütlesin Teile, et ma ei näe seda. Kaheksakümmend krooni ei ole.“
Lõpuks leitakse kaardilt 28 krooni ja värisev dressmees saab ihaldatud pisikese pudeli kätte.
Sabas järgmisena seda kõike üleoleva pilguga jälginud mehemürakas ei tea veel, mis mured teda ees ootavad. Küsinud ühte koma teist head ja paremat, libistab ta harjunud liigutusega viiesajase letile.
Müüja: „Kas Teil tõesti siis väiksemat raha pole!?!“
Mehemürakas kehitab õlgu. Müüja kaob ohates taharuumi ja isegi naaseb sealt peatselt suure rahapakiga.
Nii saan minagi lõpuks oma hommikuse piima. Koeravolask? Ah tema põõnab õndsalt edasi.