Klassika paneb proovile

Kell oli ammu kümme läbi, kõht korises nii mis juba, pea tahtis vaikselt lõhkema hakata. Tõde ja Õigus 4 Linnateatris ei näidanud aga ikka veel mingeid lõppemise märke.
Ehk teisisõnu: teatrit täie raha eest. Ja kuigi argipäevaõhtul pigistab nelja ja pooletunnine etendus sinust viimase, on täna siiski see mõnus tunne sees, mis ütleb, et viibisid ajaloolise sündmuse juures. Selles mõttes, et sinu silme all tehti Suurt Teatrit.
Võib-olla puht emotsionaalsel tasandil ei suutnud Nüganeni lavastus mind seekord nii palju raputada, kui eelmine Tõde ja Õigus 2. Aga seda ometi mõistan, millisel tasemel seltskonnaga meil tegemist on. Eranditult terve trupi osas, kes laval käis. Kõik neli pluss tundi suurimat koormust kandnud noor Hele Kõre sai vaimustavalt hästi hakkama. Rääkimata sõna otseses mõttes algusest lõpuni laval viibinud Helene Vannarist.
Tahaksin ka tunnustava sõnaga mainida lavakujundust. Need rööbastel liikuvad elektrirongiistmed olid minu arvates suurepärane valik. Tegid etenduse elavamaks.