Itaalia põrgulikul päeval

Itaallased ei suutnud otsustada, kas valida kloun või igav bürokraat. Ja praegu tundub, et nad valisid hoopis aastatepikkuse poliitilise ebastabiilsuse. Ehk teise võimaliku variandina uue väsitava valimiskaruselli. Lewis Baston kirjutab õigusega sellest, et Itaalia valimised näitavad lääne demokraatia nõrkust. Berlusconil polnud peale välise sära ja populismi midagi ette näidata, põhjalastud majandus vaid. Sellest hoolimata pidasid pooled valimas käinutest tema meediatsirkust tõsisest poliitikast olulisemaks. Asjakohane on ka võrdlus USA-ga, kus valimised on küll demokraatlikud, aga valijate vähemus teeb oma otsused oluliste teemade alusel. Parteid, valimisprogrammid - need ei huvita enam. Särav isiksus ja paljulubav lööklause on märksa olulisemad. Ja mis veelgi hullem: majandusringkonnad ja meedia on valmis vajadusel puhast populismi toetama. Kasvõi sellepärast, et olla võitjate poolel. Ning võitjate poolel olemine tagab õndsa tuleviku mitte ainult Eesti-sarnastes riikides, vaid ka vanades lääne demokraatiates.
Hetkel on Itaalias kõik lahtine. Prodi napp võit mõlemas parlamendikojas tähendaks stabiilsust ja suhtelist heaolu miljonitele. Tsirkust jah poleks enam riigivalitsemises nii palju loota. Võib-olla seda viimast ongi rahvale siis rohkem vaja? Kui asi on nii, pole demokraatliku riigikorralduse lõpp kaugel. Päris hea on Bastonil see Chestertoni parafraseering: "Kui inimesed lakkavad uskumast parteipoliitikasse, ei usu nad "mitte midagi" - nad usuvad kõike, mida neile räägitakse."