Kummarda noorust

Täna oli minu jaoks üks aasta tähtsamaid päevi spordielus. Sven-Göran Eriksson valis Inglismaa meeskonna suviseks vuti-MMiks ja jahmatas kiibitsejaid päris korralikult. 17-aastane Theo Walcott, 19-ne Aaron Lennon ja alles 21 täis saanud Stewart Downing ei pidanud sugugi seal nimekirjas olema. On ju kogenumaid ja teenekamaid. Aga Eriksson, vastupidi tema puhul varem kogetule, riskib.
Minus tekitab see enneolematut põnevusvärinat. Ma pole kunagi nii huvitavat Inglismaa koondist näinud. Mis omakorda viib mind eilse õhtu juurde Draamateatris. Andrus Kivirähki "Adolf Rühka lühikene elu" räägib noorest mehest, kelles tekitab enneolematut põnevusvärinat teater. Mis on ehk veidi naljakas. Sest tegemist on üle-eelmise sajandivahetuse Vanemuisega, kus teevad teatrit korstnapühkijad ja kogu kunstikatsetamine on südamest amatöörlik. Aga see pole üldse oluline. Adolf Rühka ei tea ju midagi professionaalsest teatrist, ta ei näe filme, ei loe internetti. Vanemuine on tema igavavõitu kohtukirjutajaelu särav päike. Noor näitleja Risto Kübar Rühka rollis lausa lendab mööda lava täis indu ja armastust teatri vastu. Seda on imearmas vaadata.
Ah jaa, igavus. See on selle teatritüki teine keskne teema. Elsa, Adolfi vaene tiisikushaige pruut ja lühikese viivu abikaasa, on sügavalt kivirähkilik tegelane. Naljakas ja õrnalt traagiline üheaegselt. Noor naine, kes istub päevad läbi toas, jälgib mardikat tapeedil ja igavleb. Rühka armub temasse, teadmata neiu surmavast haigusest. Rühka endagi saatus on sellega otsustatud.
Aga enne lahkumist siit maailmast valib ta oma lühikese täiskasvanuelu sisuks teatri. Valib need imelikud tüübid, kes peale rasket päevatööd komejanti mängivad. Need inimesed ise vaevalt märkavad, kui olulised nende armetud katsetused on teistele nende ümber. Näiteks Adolf Rühkale, kes ootamatult näeb selles kunsti. Ilma Rühka-taoliste inimesteta aga poleks meil praegu seda kõrgetasemelist maakeelset teatrit, mida täna justkui enesestmõistetavaks peame.
Andrus Kivirähkile taas üks pikk ja põhjalik aplaus. Taas on ta avastanud nukralt imeilusa loo ja kirjutanud selle põhjal midagi olulist. Olgu, et Draamateatri lavastus ja näitlejad ehk minu silmis päris täiuslikud polnud. Võib-olla oligi parem. Tähtis oli seekord miski muu.