Teekond itta

Auto olemasolu perekonnas võimaldab käia paikades, mis varem tundusid täiesti kättesaamatud. Näiteks see palju melu tekitanud Viinistu kunstimuuseum Loksa taga, kuhu minu jalg polnud varem astunud. Andrus Kivirähki "Sürrealistid" oli piisav peibutus, et sinna lõpuks minna.
Kõigepealt tahaksin kiita Peterburi maanteed, mis pärast Maardut võimaldab mõnikümmend kilomeetrit Eesti kohta täiesti haruldast sõidukogemust. See tee on nimelt nii uus ja korras, et seal võib südamerahuga suure kiirusega sõita, ilma et hirm põue poeks. Ta on lai ja avar, tõesõna nagu üks euroopalik kiirmagistraal olema peab. Ja auto lendab sujuvalt lõputu sinise taeva all. Hämmastavalt mõnus kogemus. Loksa poole keerates aga silmad juba mõlemal pool teed kaunist männimetsa. Sügisel, kui tänavu seeni oleks, leiaks neid ilmselt siit. Ja mitte vähe.
Viinistu ise on selline pisike rannaäärne kohake. Esimese asjana silmad seal suurt telki ja tohutut inimmassi, kes sügavsinise mere taustal laudade ääres toitu järavad. Kunstimuuseum jääb silmale märkamatuks, kuni pisut ringi kõndida saab. Siis leiab üles küll. Aga meie tulime ju teatrisse.
Selgub, et "Sürrealiste" mängitakse vanas katlamajas. Suur ruum ja pikk korsten. Puhtaid, kaunilt pruune autoeestlasi mahub sinna päris palju. Ja eks neid on palju ka tulemas. Laupäeva õhtul mängitakse ju seda tükki alles teist korda.
Sürrealistid olid kild intellektuaale, kes tahtsid I maailmasõja järel teistmoodi elama hakata. Oli see ju igas mõttes suur revolutsiooni ajajärk. Tekkis ka kunstnikel ja kultuuriinimestel tohutu soov maailma muuta. Või siis vähemalt iseennast. Sürrealismi suurkujud Andre Breton ja Salvador Dali on Kivirähk oma näidendisse muidugi sisse kirjutanud. Nende soovi väikekodanlikku ühiskonda jahmatada, nende sürrealistlikud katsetused ja sellegi, mis kõigest välja tuli. Või õieti ei tulnud. Inimesed selles õnnetus maailmas jätkasid varsti ikka samamoodi, nagu alati. Ja kunstniku saatuseks oli kohaneda või jäädagi vaevlema.
Hendrik Toompere juunior lavastab ja mängib Georgi ehk Dalid - kõige säravam ja õnnestunum roll seekord. Kuigi pean ootamatult kiitma ka Jan Uuspõldu - see tavaliselt talumatu kloun teeb siin üllatavalt hea rolli. Muuseas, sugugi mitte tähevälimusega paar Margus Prangel ja Anti Reinthal meeldis mulle ka väga. Nende mitmed ümberkehastused tõid näidendile palju juurde.
Kivirähk on sürrealistidest suure respektiga kirjutanud. On ju selles tükis muidugi palju irooniat ja naeruvääristamist. Aga mitte niivõrd nelja teistmoodi üritava mehe, vaid pigem ümbritseva suhtes. Ja kivirähkilikud momendid on muidugi suurepärased nagu alati. See, kuidas esmakordselt oopiumi tarvitav ettekandja katusele ooperiaariat laulma läheb. Või siis nelja pika valge habemega vana sürrealisti taaskohtumine. Lutsukommide ja kustunud lootuse, aga sugugi mitte kadunud ideaalide maailmas.
Niisiis, kui sul on neli ratast, pruun jume, särav naeratus ja kena daam (või siis vastavalt härra) käevangus, miks mitte Viinistusse õhtut veetma sõita? Kui seda kõike pole, on muidugi keerulisem. Aga pisut sürrealismi ellu võib ju igaühele soovida.