Kurb ja häbi

Tegelikult pole selle vuti MM-iga midagi halba lahti. Kaheksa paremat on selgunud ja ühest nende seast saab väärt maailmameister. Mina küll ei julgeks tõsimeeli ennustada, millisest meeskonnast just.
Saksamaa - kodupubliku toetuse abil on rünnatud turmtulena ja jõutud veerandfinaali vähimategi probleemideta. Tõelist eksamit pole aga sakslastel seni läbi tulnud teha.
Argentiina - algus tõotas sinivalgetest maailmameistreid. Aga mäng Mehhikoga näitas, et ka selle meeskonnaga on võimalik kui võrdsega mängida.
Itaalia - vanad ebameeldivad trikid ja häbiväärne progress mittemidagiütleva mänguga. Elu näitab, et eelnimetatu võib tähendada MM-tiitlit saapamaale.
Ukraina - rahul juba kohaga 16 hulgas, tuleb neil nüüd suurtele vastu astuda. Raske uskuda, et meeskonnast Itaalia vastu enam jätkub.
Inglismaa - nutt ja hala, nutt ja hala, nutt ja hala. Aga 8 hulgas ning mäng saab üksnes paraneda.
Portugal - osaline jalgpalli häbistanud vihases sõjas Hollandiga. Peab jätkama pooliku meeskonnaga, aga treener on vana kaval rebane, kes võidu nimel valmis milleks iganes.
Brasiilia - kõigi lemmik mängis Gaana vastu koledat euroopalikku jalgpalli ja läbis raske eksami lehvivate lippudega. Kaitseliin siiski endiselt väike küsimärk.
Prantsusmaa - suurimast ebaõnnestujast on saanud üleöö paljude arvates potensiaalne tegija isegi Brasiilia enda vastu. Ülikogenud ja enesekindel meeskond.

Aga miks kurb ja häbi, küsite? Inglaste pärast. Mitte meeskonna ega fännide. Inglise pressi häbiväärse käitumise tõttu. Õnnetu on see, kes kõiges negatiivset näeb ja omadesse ainult halvakspanuga oskab suhtuda. Häbene, John Carlin. Mina toetan Inglismaad.