Tuhat kilomeetrit saartel – 2.päev

Järgmine hommik leidis meid jalutamas ümber Kuressaare linnuse ning imetlemas seda täiuslikult säilinud kaitserajatist. Milline põnev paik oleks see etendustele, filmidele, kontserditele. Palju ruumi, palju rikkumata ajalugu. Lihtne on kujutleda imetoredat näidendit Saaremaa ajaloost või siis keskaegse hõnguga linnuseseiklust. Lossis sees asuvat tolmunud näitust me enam vaatama ei läinud. See juba tehtud ja pead vangutatud. Seal kaitsevallil seistes ja suursuguse linnusehoone poole vaadates hakkab lausa kahju, et selline uhke paik sisuliselt kasutuna seisab.

Aga meie ootasime juba reisiseltskonna täiendust ja mõtlesime, kuhu küll Saaremaal täna jõuaksime ja kuhu mitte. Vilsandi näib lootusetu unistusena. Ja eks ta selleks osutubki. Tundub küll, et aega on maa ja ilm, tegelikult pressib hilisõhtune Triigi-Sõru praam ennast juba mõtetesse. Selleks ajaks, kui söödud ja Mändjala pehmedes lainetes kord veel mõnuletud, näitab kell juba pärastlõunatunde.
Sõidame Kihelkonna poole. Kihelkonnas on reisiatlase kohaselt kirik. Küllap muudki veel, aga meie piirdume sellega. Kirikuaia ühes nurgas toolil istub tore mammi paari raamatu ja raadioaparaadiga. Peagi on ta juba meie juures ja pakub võimalust kirikutorni ronida. Miks siis ka mitte! Luugid tuleb vaid enda järel kinni panna ja kahte suurt kirikukella mitte puutuda. Oleme kuulekad turistid. Kirikutornist avanev vaade paljastab hiiglama palju metsa. Mitte viimast korda seejuures.
Aga meie põrutame juba edasi. Ja kusagil põhjapool mere ääres peame mõnusa pikniku. Veider kivine rand, otse veepiiril elektriliinid. Ilmselt mälestus Vene sõjaväest, nagu ka asfaltteed ootamatutes paikades ja vanad lagunevad kasarmuvrakid metsade vahel. Kuivõrd teistmoodi võis olla nendel saartel liikuda paarkümmend aastat tagasi.

Karujärve äärde jõudnud, saame teada, et siin kusagil asusid omal ajal kõige läänepoolsemad tuumalõhkepeadega raketid Nõukogude Liidus. Aga meie avastasime sealt hoopis sipelgate kiirtee. Lummav vaatepilt.
Meie viimane plaan Saaremaal on külastada Kalaküla. Reklaamleht rääkis nii peibutavalt võimalusest ise forell püüda ja see siis kohapeal ära süüa. Kui nüüd ainult õigel ajal kohale jõuaks. Kaali kraatri juurest läbi hüppamata siiski ei saa. Kaalis on turistide peibutamisevajadusest aru saadud. Nänniletid, külastuskeskus, pubi. Kraater ise on muidugi selline viie minuti objekt, kauem pole seal midagi vaadata. Teist korda kohal viibides veel eriti.
Kaalist mitte väga kaugel Kalaküla asubki. Reklaami väitel vanim kaluriküla Saaremaal – mis sellest, et hetkel asub täiesti sisemaal. Keset kõige tavalisemat võserikku on püsti pandud kaluripaadid ja ehitatud toredad varjualused, mis tol neljapäevaõhtul küll suhteliselt inimtühjad olid. Palju on lilli ja ühes aedikus kõhutavad küülikud. Peamine atraktsioon on siiski forellipüük, mis erinevalt mõnest muust paigast Eestimaal siin lausa käkitegu. Ei läinud vist kümmet sekunditki kuni kala käes ja osava meistrimehe poolt mõrvatud.

Tema küpsetamise ajal võisid ühes varjualuses näiteks ihuüksi kergejõustiku EM-i vaadata. Ja herilaste poolt rünnatud saada. Aga kui kala valmis, maitses ta imehästi. Ükskõik, kas küpsetatult või grillitult. Ning neljale oli ühest küll ja küll.
Siis padavai autosse ja Triigi poole kihutama! Pole enam minutitki varu. Aga praamisõit osutus ootamatult rahulikuks ja mõnusaks. Saaremaalt lahkusime õige kauni päikeseloojangu paitades, Hiiumaale jõudes säras taevas suur punakas kuuketas. Hämmastav vaatepilt – oleks selle vaid korralikult fotole saanud! Pilkases pimeduses sõitsime veel pool Hiiumaad läbi ja alles siis saime oma pika teekonna Ürgtarekeses lõpetada. Milliseks imetoredaks ööbimispaigaks see alles osutus! Aga temast pikemalt juba kolmanda päeva pajatustes.