Wiinaninad

Jälle kord viis unistuste kiirtee Viinistusse, et seal rikaste ja ilusatega üks õhtu veeta. Sedapuhku vaatasime Mart Kivastiku "Põrgu wärki", ühte sellest kuulsast kunstniketriloogiast, mis niipalju tähelepanu pälvinud.
Taas see suur ja kõle Katlamaja ning Eduard Wiiralti kibekauns lugu. Nagu näidendis öeldakse: ta oli Eesti andekaim graafik. Ja võib-olla kujutav kunstnik üldsegi. Vabadussajas võidelnud maapoiss, kes palju ei rääkinud. Mees, kes armastas Pariisi.
Suuresti sama näitlejate trupp, mis "Sürrealistides", toob meie ette veel ühe viinast läbi imbunud kultuuriloo. Wiiralti kõrval näeme õige elavana laval paljusid Kumu klassikuid, kellede töid täna tuhanded imetlemas käivad: Konrad Mägi, Nikolai Triik, Ferdi Sannamees, Ado Vabbe, Anton Starkopf, Aleksander Tassa. Ja suur kunstnike sõber Friedebert Tuglas oma Eloga.
"Põrgu wärk" on toredasti kirjutatud ja nauditavalt lavastatud. Teda suitsuses Katlamajas vaadates pole raske enda ette manada Eesti esimest kujutava kunsti ülevaatenäitut, Montparnasse'i kohvikut Pariisis või siis skisofreenilise 1940. aasta aegset Pallase kunstikooli. Viinahägune oli kunstnike elu igalpool ja igal ajal, aga ei see häiri midagi.
Wiiralt muidugi - tema ja armastas Pariisi. Ja ainsana sellest seltskonnast seal laval: Nõukogude Eestist ta ennast päästis ja Pariisis tal õnnestus surra.
Jan Uuspõld rehabiliteeris end veelkord minu silmis. Küsimusele, kuidas sündis Wiiralti "Põrgu", andis ta igatahes ammendava vastuse. Vast tuleb kunagi aeg, kui kunstnike elu ei pea enam põrgut maa peal meenutama. Või siis mitte.