Vaikuses ja rahus

KUMU auditooriumis näidatakse kolmapäeviti dokumentaalfilme. Pileti eest maksma ei pea, nii on üpris hämmastav, et huvilisi koguneb sinna õige vähe. Samas ma lausa kardan seda päeva, kui seal käimine "massidesse jõuab". Näiteks Von Krahli teater ja Kinomaja olid omal ajal vaiksed ning rahulikud naudingukohad, kuhu sugugi igaüks ei eksinud. Kinomajast mäletan sellistki põnevusmomenti kusagil 90-te algul: kas ikka tuleb viis inimest kokku, et filmi üldse näidataks? Aga kultuuritarbimine sai äkki moodsaks ja varsti muutusid asjad kardinaalselt. Saabusid massid. Aga KUMU-s on esialgu veel vaikne ja rahulik.
Eile näidati seal kahetunnist filmi Šveitsi lambakarjuste elust. Aeglase rütmiga, aga täis põnevaid detaile. Ega neid karjuseid seal mägedes kuigi palju järgi pole jäänud, seda põnevam on taolist kaduvat elulaadi jälgida. Film oli põhjalik: käisime lammastega suvistel niitudel kõrgel Alpides ja talvistel lumistel aasadel tasandikul. Nägime karjusteperekonna elu. Üks täiskasvanu on alati loomade juures, teine siis peab jääma koju ja kantseldama lapsi. Lambad vajavad pügamist, vannitamist, sünniabi. Muidugi peavad nad alati liikuma, et leiduks värsket nosimist. Karjusel on abiks eesel ja muidugi koerad. Eks omajagu liigutakse ka autodega, pikemaks transpordiks peab loomad veokitesse ajama ning siis sealt jälle välja saama. Samal ajal vajavad kodus lapsed kasvatamist, on vaja tegeleda majapidamistöödega. Muidugi peetakse kitsi, sigu, kanu. Valmistatakse juustu. Päevad on pikad, tööd palju.
Filmi üks kaunim osa olid pikad kaadrid, kus kaamera jäeti õige kauaks püsima. Ja lasti lihtsalt filmil joosta. Näiteks lambad maanteed ületamas, koerad pingsalt iga nende sammu jälgimas. Aga kui viimane loom on tee ületanud, pääsevad autod liikvele ja hetkeks seisma pandud liiklus jätkub justkui poleks seda loodusehetke olnudki. Näeme, kuidas lambakari kraavi ületab, kuidas nad üksteise järel veoautosse kõnnivad, kui rahulikult nad pügamist ja puhastamist taluvad.
Karjuserahvas ei räägi kuigi palju, aga kui räägivad, siis asjast. Sõnu ei loobita, filosofeerimisele aega ei kulutata, raamatuid, telereid ja arvuteid me selles filmis ei näe. 21. sajandil on võimalik elada mitmel erineval moel.