Tuhat kilomeetrit saartel - 1. päev

Aeg muudkui lippab, aga mitte ei taha, et augustikuine saarte ringsõit päriselt unustusse vajuks. Seepärast veidi juttu ja mõned pildikesed ka siia.
Juhtus nii, et alustasime mu sünnipäeva eelneval hommikul, vurades kõrini täis pakitud Muftiga Virtsu ja sealt pooltühja laevaga Muhumaale. Ilm oli vaikne ja ilus, päev tundus paljutõotav.
Ja tõesõna, paar tundi õndsalt rahulikus Muhus kuulusid selle suve kaunimate hulka. Läksime Vahtrastesse Rannaniidi panku otsima, aga leidsime hoopis kõrgete kadakatega palistatud metsateed. Ja äkki polnud enam kusagile kiire.


Üügu panga juurest avastatud kaasturistid ja aina tühenev kõht andsid siiski märku, et õndsuseaeg on läbi ja ees ootab suur Saaremaa. Ja enne kui aru saimegi, olime juba Kuressaares ning otsisime üles mitu aastat tagasi tuttavaks saanud nurgataguse kesklinna äärel, kuhu auto parkida. Kuressaare turistidele orienteeritud kesklinn oli täidetud lilledest ja läti keelest. Lätlasi kohtas tõesõna igal sammul, põhjuseks vist hiljuti avatud Ventspilsi praamiliin.
Kuressaare külje alt avastasime õige pea imetoreda supelranna. Sel suvel olen ma endalegi imestuseks rannamõnud avastanud. Täpsemalt suplemise. Mõtlesin, et seda imeasja nüüd küll minuga juhtuda ei saa, aga tõesõna: ma suudan juba teatud hulga sekundeid vee peal püsida! Milline imetore tunne ja kui vesi on soe ning puhas, tekib tunne, nagu oleksingi puhastverd vee-elukas. Või no peaaegu.
Mändjalas olid kõik mu nõudmised täidetud. Kahel päeval sai seal sulistamas käidud ning olemist südamest nauditud. Täpselt nagu Vääna-Jõesuus ja Peipsi ääreski. Viimastest aga enamgi julgen just Mändjala randu soovitada. Ilmselt on sealsed veed ka palju kauem soojemad kui siin jahedal põhjarannikul.
Mändjala jahutas meid igatahes suurepäraselt ning andis jõudu veel samal õhtul Sõrve säärel ära käia. Mulle millegipärast meeldib maa lõppudes jalutada. Võib-olla on see mingi alateadvuslik tung maadeavastaja olla? Kes teab. Igatahes tuju ja tahtmine viimase kivikese juures ära käia oli tugev ning kilomeetrine jalutuskäik Sõrve tuletorni juurest tundus sel soojal õhtul imekerge. Peagi olimegi maa lõpus ja saime seal imekombel mõned omaette minutid. Enne järgmise bussitäie lätlaste saabumist.
Muuseas, mobiiltelefon tervitas Lätisse jõudmise puhul ning ega jah, sealt see Kuramaa paistiski. Aga ilus oli pilt ka teisele poole vaadates.

Sealtsamast Sõrvelt leidsime veel Jämaja mereranda ehitatud kivihunnikud. See on lummav vaatepilt - üksteise kõrval sajad inimkäega loodud kivikuhilad, mille ehitamine sugugi lihtne pole. Pole see ainus sarnane koht Saaremaal, kuid vaevalt kusagilt mujalt kaunimat päikeseloojangupilti õnnestub klõpsata.

Aga juba kihutasimegi tagasi Kuressaarde, kus meid ootas mõnus öö külalistemajas. Perfektselt saksa keelt kõneleva peremehe juures.