Puhkusel...

...on raske olla. Nii vähemasti esimeste päevade järel tundub. Tea siis, kas põhjuseks see, et pole nagu õieti kusagile minna või midagi teha või häirivad siis tõesti need miljon väikest pisiasja siinsamas kodus? Kui järele mõelda, siis ei oskagi öelda, millist pisiasja täpselt. Elu on keeruline.
Oleme paaril päeval vees suplemas käinud, mis minu jaoks üpris erakordne tegevus. Vääna-Jõesuu kaunis rannas pilvisel esmaspäevaõhtul ja eile tuulisel ja suure lainega Pirital. Päris mõnus on vees tunda, kuidas laine sind kaasa viib. Haarab turjast kinni ning virutab meetri maa poole. Vesi on soe nagu supp praegu, soojem veel kui õhk tuulises õhtuses rannas. Päevapalavuses pole ma ju endiselt nõus sinna minema.
Toreda söögikoha siinsamas Tallinnas avastasime eile ka. Rõhutatult välismaise nimega on teine, Tatari tänaval asub. Aga käsitsi valmistatud lõhepelmeenid kalamarjaga on nauditav kogemus, nagu ka pehme juustukook. Ja kui juurde veel kurgivett lürpida... Tõesti, kurgivett! Pagana maitsev tunnike oli see meil küll.
Naissaarel käisime ka. Krossi "Vastutuulelaeva" vaatamas. Väga omamoodi kogemus taas. Kõigepealt see laevuke Monica, kurguni rahvast täis, poolpurjus soomlastest meeskonnaga. Kaardil tundub see Naissaar ju lähedal olevat, aga ometi kihutab laev Piritalt sinna kolmveerand tundi. Kohale jõudes õõtsud veel mõnda aega. Kuigi ega selleks palju aega ei anta. Sadamas pead nimelt veoautokasti istuma, et teatriküüni juurde sõidutatud saada. Mina põlise linnalapsena ei tea autokastis sõitmisest midagi. Seetõttu tundus see mustas tolmus metsateel kihutamine päris ohtlik. Pisut selline tunne, et lendad sealt ülevalt otsejoones maanteetolmu. Turvavöid ju pole ja mingeid visuaalset turvatunnet (vähemalt) sisendavaid käsipuid samuti mitte.
Naissaar on väga metsane, vanad Nõukogude sõjaväeosa varemed ja roostetanud raudtee seisavad endiselt keset mände nagu oodates endisi omanikke tagasi. Aga 93. aasta Hommikulehe reportaaži painajalikkusest pole juttugi. Varemete ja vrakkide kõrvale on kerkinud juba nii mõnigi nüüdisaegne suvila ja kokku elavat saarel juba sadu inimesi. Laupäeva õhtul tundus küll, et terve saarerahvas oli lisaks külalistele Omari küüni juurde saabunud. Esietendust vaatama, mille eel peakorraldaja Tõnu Kaljuste närviliselt ringi tormas. Küüni juures pakuti hernesuppi, mis pärast laevareisi ja veoautokasti eriti suus sulav tundus. Ja siis saime jalutada ja oodata ja oodata.
Etendus algas kell kaheksa rahvast pungil täis küünis Jaan Krossi ja Tõnu Kaljuste videovestlusega. Bernhard Schmidti elu oli põnev ja Jaan Kross oskas oma raamatus selle veelgi huvitavamaks kirjutada, kuid näidend on pigem episoodiline ja ajuti igavgi. Peategelast mängiv Erik Ruus oma jubedas pruunis ülikonnas ajas pisut liiga palju teksti segamini ja kuigi üksikud stseenid koos Taavi Teplenkoviga tundusid nauditavad, mingit tervikpilti Schmidti elust vaevalt sai. Ja kuigi "Vastutuuleleva" mängitakse lausa Schmidti koduhoovis, ei toimu näidendis Naissaarel ühtegi stseeni.
Ja siis puupingilt püsti, veoautokasti, veel pisut rohkem purju jäänud soomlaste laeva ja Piritale tagasi. Imeilusa õhtuloojangu sees laevalael istudes. Kõik kokku kaheksatunnine retk, millest teatrit ehk vähem kui neljandik. Pole ime, et kõik muu peale näidendi märksa enam mällu sööbis.
Mõned pildid Naissaare-reisilt: