Mängud on käimas

Olümpia on täies hoos ja mina kõigun nagu alati rõõmu ja ahastuse piiril. Nagu näietks täna hommikul, kui Thomas Enqvist kaotas tennises Carlos Moyale. Tommyl oli lõputu arv võimalusi mäng ära võita, vähemalt kaks matšpalli seejuures. Aga ei! Masendav on nii kaasa elada ja siis kaotada.
Aga selline ma olen. Mul on omad lemmikud ja neid ma toetan - teinekord tavainimesele mõistmatult ägedalt.
Kreeka jooksjate veider dopinguodüsseia on seni kõige naljakam asi. Kujutan ette, kuidas Kenteris ja Thanou kusagil rõdul istusid, äkki teada said, et dopingukütid saabumas! Paanikas hüpati treeneri mootorrattale ja ilmselt lavastati väike "õnnetus". Haiglast ei saa neid keegi kätte ja saab kenasti aega võita. Täiesti naeruväärne oleks, kui sel paaril veel järgmisel nädalal joosta lastakse.

Kuid muidugi on toredat ka. Minu senised lemmikud:
1. 17-aastane briti poksilootus Amir Khan. Liigub ringis nagu gasell ja muudkui nõelab. Tegi oma esimese kreeklasest vastase kindlalt maatasa. Tulevane olümpiavõitja?
2. Noor Ukraina püstolilaskja Olena Kostenitš. Raudsed närvid otsustaval hetkel tõid kuldmedali.
3. Briti purjetaja Ben Ainslie. Oskustelt ülivõimas omas klassis. Tema paat lausa lendab üle lainete. Kui vaid neid disklaffe purjetamises nii palju ei jagataks...
4. Muidugi Iraagi vahvad vutimehed, kes alati võidavad ja Puertoriiko korvpallurid, kes "Dream Teami" maapõhja tagusid.
5. Edukas eestlane (seni peaaegu ainus) Jüri (aka Jueri) Jaanson.

Ja veel: milline õudus oleks ETV-st olümpiat jälgida! Täna ainult ujumine ja džuudo. Samal ajal kui Soomest, Rootsist näeb tennist, purjetamist, poksi, korvpalli, ratsutamist, sulgpalli, lauatennist, tõstmist. Should I say more?