Aviaator.

Olen viimastel nädalatel päris palju kinos käinud. Ikka selleks, et neid Oscari-filme kaeda. Külili, Ray, Tule lähemale. Igaüks on olnud omamoodi kütkestav, aga kirjutamiseindu pole mulle andnud. Ootasin vist tõelist Elamust. Ja nüüd sain selle.
OK, võib-olla tõesti pole "Aviaator" Martin Scorsese kõige säravam, kõige innovaatilisem, kõige, kõige töö. On ta ju meile andnud "Taksojuhi", "Raevunud härja" ja need unustamatud maffiafilmid muidugi ka. Pluss veel paar isiklikku lemmikut, "Süütuse aeg" ja "Kasiino".
"Aviaator" on küll eluloofilm, aga meisterlik sellegipoolest. Kaasahaarav, intelligentne, film, milles on visiooni. Selles linateoses pole ainsatki aspekti, mida saaks vähem kui kõrgeima hindega pärjata. Stsenaarium on tippklassist, näitlejatööd eranditult tugevad, ülesehitus täiuslik. Liialdatud pole isegi lennustseenidega. Howard Hughes on sedavõrd uskumatu elukäiguga mees, et tahtnuks kolmetunnise filmi asemel viietunnist näha. Ausõna! Ja seda räägin mina, kes ma kolme tundi kinos reeglina veeta ei suuda. Meenub üks hirmus õhtu Sõrmuste isanda teise filmiga, mille lõpuni vaatamist pean oma suurimaks filmialaseks katsumuseks.
"Aviaatori" puhul tuli lõpp pigem liiga ruttu. Howard Hughes on minu tüüpi kangelane. Vastik ärapööranud rikkur, kes ei oska käituda ega oska teistele meele järele olla. Mitte iialgi ei saa temast armastusväärset ikooni nagu Ray Charlesist. Ta on vastuoluline ja ettearvamatu esimesest päevast viimaseni. Vaimustav.
Mina teist lavastajat peale Scorsese tänapäeva Hollywoodis ei tea, kes sellise filmi sellisel tasemel valmis meisterdada suutnuks. Ei Spielberg, ei Coppola, ei ükski neist noortest ja vahvatest härrastest, kes seal nüüd ilma teevad. Kindlasti mitte Clint Eastwood. Ma ei ütle ühtegi halba sõna "Miljoni dollari tüdruku" kohta, sest ma pole seda filmi veel näinud.
Aga ikkagi. Scorsese on hoopis teiselt planeedilt.