Kui südamel on tiivad.

Aeg-ajalt teen ma midagi eriskummalist: võtan ühe laulu ja kuulan seda järjest pea kümmekond korda. Ueesti ja uuesti ja uuesti. Pähe jääb ta muidugi pikapeale, aga kui tegemist on täiesti erilise lauluga, siis leiab iga uue kuulamiskorra ajal aina uusi nüansse, millest kinni haarata ja omaette totakalt naeratada.
Eile õhtul Bryan Ferry lauluga "These Foolish Things" tegin just nii, nagu eelpool kirjeldatud. See laul ju pärit kaunis ammustest aegadest. Aegadest, mil härra Ferry veel sündinudki polnud. Wabariigi päevist, nagu mul tavaks öelda. 1936. aastal Benny Goodmani esituses edetabeli tipuski käinud. Ja eks ta siis toobki silme ette ühe vana mustvalge filmi: õhtuülikondades härrad ja prouad, aeglaselt hajuva sigaretisuitsu ja praegu juba igavikku läinud filmitähtede surematu naeratuse.