Pisut teatritest.

Nagu tavaliselt, pole mul olnud võimalik kirjutada siis, kui olen seda tahtnud. Ja kui on olnud kõik sobiv kirjatööks, pole peas ühtegi mõtet. Tüüpiline lugu.

Vahepeal on paar ilusat teatrikäiku ette võetud. Seejuures eriti huvitav oli külastada Vene Draamateatrit. Üldse vist teist korda mu pika elu jooksul ja esimesest pea paarkümmend aastat möödas.Vabaduse väljaku ääres olev maja on seest pisut sünge ja jahe, igal pool tehekase tublisti remonti. Ühes saalis siiski teatrit tehakse - ehkki toogi pisut poolik ja kindlati mitte oma täies ehtes.
Mängiti meile Strindbergi "Preili Julie'd", vana kolme rolliga armastusdraamat, kus teenri ja krahvitütre vaheline suhe võib paratamatult traagiliste tagajärgedeni. Ootasin vist midagi traditsioonilist ja igavat, pealegi kartsin oma olematu vene keele oskuse pärast. Aga kõik ootused sai ületatud. Lavakujundus, mille keskmes iidne laudade kaetud vann, tekitas sellise pisut õudsa, ämblikuvõrkudega täidetud meeleolu. Ja näitlejatetrio Julie'd mänginud Natalja Murinaga eesotsas, jättis sümpaatse ning üdini tänapäevase mulje. See on küll paraku nii, et umbes pool tekstist kehva keeleoskuse tõttu arusaamatuks jäi. Aga ei rikkunud see üldmuljet sugugi. Vene teater Eestis on olemas ja elujõuline.
Eesti oma muidugi ka. Päev varem vaatasin Linnateatris Urmas Lennuki kirjatükki "Boob teab", mida mängiti vist päris viimaseid kordi. Sellest näidendist on omajagu kirjutatud, aga mulle avaldab jätkuvalt mulje see inimlik mõõde, millega Laial tänaval teatrit tehakse. Kohe sundimatult ja kergelt käib neil see töö. Publikut usaldades ja teda mitte sugugi lolliks pidades. Ja vaat see mulle meeldib!
Omavahel neid kahte - Eesti ja Vene ma võrrelda ei taha ega saa. Mõlemad on huvitavad nähtused ja kumbki ei tundu tühine või mõttetu.