22.3.05

Viis tundi Tõde. Viis tundi Õigust.

Laupäeval viis juhus meid Linnateatrisse "Tõe ja õiguse" teist osa vaatama. Tegemist oli tõepoolest juhusega, sest piletid polnud meie ostetud ega meile mõeldud. Samuti pidi sel õhtul õigupoolest "Kuritööd ja karistust" mängitama. Aga läks teisiti.
Ma pole kunagi olnud suurem asi Eesti kirjandusklassika lugeja. Nagu on vist päris paljudega - niipalju lugesin, kui kooli jaoks vaja. Ei ridagi rohkem. "Tõde ja õigus" on mul otsast lõpuni läbi töötamata ja küllap nii jääbki. Tammsaare nimi pole minus kunagi tekitanud vastumeelsust, olen lihtsalt alati arvanud, et see asi pole päris minu jaoks. Ja vist arvan edasi. Rumal nüüdisaja inimene, nagu olen.
Elmo Nüganeni suurepärane lavastus avas aga pisut seda klassikut minugi jaoks. Selline pikk ja põhjalik lugu näitab ilmselgelt ära, kui uskumatult tugev on ikkagi Linnateatri trupp. Sest enamus sealseist näitlejaist mahub kaasa lööma, lisaks muidugi võrratu Aarne Üksküla Mauruse rollis.
Üksküla võimetes pole ma iialgi kahelnud ja seegi kord pakub ta unustamatu elamuse. Teine elamuse pakkuja on aga jällegi Argo Aadli. Kui vaatasin viimati teda näidendis "Boob teab", ei teadnud noormehest suuremat. Pole ma ju mingi teatritundja. Nüüd võin ennast juba omamoodi Argo fänniks nimetada. Oma tagasihoidlikul moel hoiab ta vaatajat kütkeis.
Nüganen on osanud oma lavastuses väga ilusasti ära kasutada sellised võrratud karakternäitlejad nagu Allan Noormets ja Andres Raag. Mõlemad panevad selle pika tüki just õigel hetkel uuesti särama. Sest eks ta ole jah see viis tundi küllaltki väsitav. Eriti kui oled harjunud Von Krahli maksimaalselt pooleteistunniste meistritöödega.
Aga Linnateatril on hoopis oma maagia. Isegi sellel veidral Põrgulaval, kuhu just kõige kaunim ja lahedam teekond ei vii. Hetkeks tekkis tunne, nagu oleksin teel lennukisse. Ja. Muidugi on Linnateatril Nüganen. Indrek Sammuli haigestumise tõttu mängis ta ka ise laupäeval kaasa. Nii et ka sellepoolest oli erakordne õhtu.
Ja nüüd on nii, et uuele etendusele juba piletid ostetud. Olen endalegi ootamatult Linnateatrist vaimustujate rüppe langenud. Vaata nüüd vanakest.

1 Comments:

Anonymous Anonüümne said...

Kui ma siin eelmisel nädalal Argo Aadli teemadel sõna võtsin, siis tundus minu jutt küll kurtidele kõrvadele minevat. Tore on lugeda, et Sa ise oled samadele järeldustele jõudnud.
Aadli Inrekut nägin ma 3. esietendusel ning mulle tundus, et tükk tol hetkel veel pisut logises. Seetõttu lähen vaatan seda aprillis uuesti lootuses näha juba täiesti säravat teatritükki ja ka Indrekut.
Samas minu jaoks üks toredamaid rolle "Tões ja õiguses" oli siiski Rain Simmuli Slopašev.

22/3/05 17:17  

Postita kommentaar

<< Home