The Band

Istun siin vaikses toas ja kuulan plaati nimega "Across The Great Divide: Music Inspired by The Band". Absoluutselt hämmastav on ikka avastada, kui head muusikat ikka veel maailma peal tehakse. Ma ei hakka kunagi selle üle imestamast, miks me seda kunagi ei kuule. Kui spetsiaalset otsima ei hakka. Ja kes see ikka viitsib otsida. Kuigi võiks. Kuigi peaks. Kuigi saaks. Nüüd kui kõik uksed on avali. Ray LaMontagne näiteks. Hämmastav. Laulu nimega "Narrow Escape" võiks ju kohe täna aasta parimaks nimetada. Ehkki pisut vara äkki siiski. Aga siin plaadil on teisigi tõelisi meistreid. Wilcost Corey Harrisini.
Ja ühine nimetaja, mis nad siia kokku toonud on The Band. The Band on üks neid väheseid muusikagruppe, kelle loodu aastatega mitte ei tuhmu, vaid muutub iga mööduva aastaga aina säravamaks. Tsiteerides aprillikuu ajakirja Uncut: viis meest, kes mängisid 17 erinevat pilli ja veetsid aastaid suurima laulukirjutaja enda, Bob Dylani kõrval. The Bandil oli oma geenius muidugi ka lugusid paberile panemas. Robbie Robertson. Oli multiinstrumentalist Garth Hudson. Olid kolm võrratut lauluhäält: Rick Danko, Levon Helm ja Richard Manuel. Kui nad The Bandi 1967. aasta paiku asutasid, olid nad veetnud koos pikki aastaid taustabändina ringi tuuritades, kogudes rohkem elukogemusi, kui mõned tänased tähekesed suudavad üldse ette kujutada. Sellelt baasilt ajatut muusikat luua polnudki nii võimatu. Ja just ajatu The Bandi muusika on. Ning inspiratsioon igaveseks.
The Bandi pärand pole tegelikult tohutu suur. Nad püsisid koos kümmekond aastat, et siis minna igaüks oma teed. Ja tulla uuesti kokku. Tõsi, Robbie Robertson pole enam ühegi hilisema The Bandi versiooniga liitunud. Ja see on meeletu kaotus. Richard Manueli surmast aastal 1986 ja Rick Danko surmast aastal 1999 rääkimata.
Aga muusika ei sure kunagi.