Ühe jala peal seisvast mehest Luis Garcia väravani.

Eile oli pisut hämmastav õhtu. Estonias vaatasin sisuliselt arusaamatut, aga väliselt atraktiivset Hiina ooperit. Üks mees seisis seal eri asendistes kümme minutit ühe jala peal. Ja teised tegid hämmastavaid akrobaatilisi trikke. Näomaalingud olid vaimustavad, riided värvilised ja imeilusad.
Aga võõras oli mulle see kõik. Väga võõras. Ja kokkusobimatu. Keel, liikumised, Estonia kontserdisaali klaaslühtrid, nooremate ja vanemate eestlaste hämmeldunud pilgud ja kohmetunud naeratused. Kultuur ühendab inimesi ja toob meile maailma lähemale, kuid ei suuda alati teha nii lootusetult võõrast asja mõistetavaks.
Loomulikult tundsin ennast rumala idioodina, et ma aru ei saa. Igaüks tunneks ju. Oma viga loomulikult. Miks ma jätsin siis eeltöö tegemata. Teisalt oli mingil ajusopil huvitav ka... Pagan sellest inimesest aru saab, mis ta mõtleb ja tahab.

Aga õhtu jätkus närvidemänguga Anfield Roadil Liverpoolis. Eile tundsin tõepoolest ka teleri taga istudes, justkui oleksin olnud seal kohal. Osana sellest punasest armeest - laulmas, skandeerimas, vilistamas, küüsi närimas. Eile olid kõik Liverpooli fännid terves maailmas ühinenud. Üks ja ühine 12. mängija platsil meeskonda aitamas. Ja sellest huvitavast arvulisest ülekaalust piisas just täpselt.
Ometi kord: võitsime.