Vähese unega ööd.

Selle nädala ööd on üldiselt väga lühikeseks jäänud. Teisipäeval võttis Liverpooli võidueufooriast toibumine aega ja eile öösel püüdsin niikaua Briti valimiste tulemusi jälgida, kuni üldised tendentsid selged.
Briti valimised on olnud mulle olulised juba sellest ajast, kui see hirmuäratav Thatcher sealmail võimul troonis. Olen alati olnud Tööparteiveendunud toetaja ja hoolimata isiklikust antipaatiast Tony Blairi vastu, seda kindlalt tänagi. Sellest ka suur rõõm täna hommikul, et progressiivsed jõud - Tööpartei ja liberaaldemokraadid - said Briti saartel kindla võidu ja polnud vähimatki hirmu, et konservatiividsuudaksid niipea võimule naasta.
Valimistulemused näitavad siiski Tööpartei selget lüüasaamist ja partei parlamendienamuse suurt vähenemist. "No, not Blair", oli valija selge sõnum. Blairi valitsuse tegevus on olnud viimastel aastatel vastuoluline - tema toetus Iraagi sõjale eemaldas partist palju endisi toetajaid, aga ka sisepoliitika konservatiivsed elemendid jätsid paljud Tööpartei valijad eile koju.
353 kohta (hetkel) ja absoluutne enamus tähendab siiski seda, et Blair saab veel mõnda aega jätkata ning tema lähima kaastöötaja ja samas suurima rivaali Gordon Browni tõusu Tööpartei etteotsa tuleb veel ilmselt paar aastat oodata.
Peamine eesmärk - konservatiivid kindlalt opositsioonis hoida - sai õnneks kindlalt täidetud. Ja liberaaldemokraatide edu tähendab, et ka sõjavastased jõud saavad parlamendis aina enam oma sõna sekka öelda.