Topeltmüristajad

Eile võis Tallinnas Hollywoodi klubis kuulata, kui suurt müra on võimalik üksnes kahe muusikainstrumendiga teha. Meg White istus trummide taga ja Jack White muudkui vahetas oma kitarre. Ning müra oli viimase peal metsik. Metsik. Nii hull koguni, et veel täna hommikul olid kõrvad päris kenasti lukus.
See Hollywood on ilmselt siis sobiv koht säärase kontserdi jaoks? Või mina ka ei tea. Eile oli seal hirmus palav ja suitsune, aga küllap selline klubiatmosfäär olema peabki. Mina olen ju rumal ja ei tea sellest mitte midagi.
White Stripesi oli üllatavalt palju rahvast kuulama tulnud. Üpris ootamatu, et sellise pisut ebatavalise muusika vastu meie mail huvi tuntakse. Palju oli küll kuulda soome keelt. Aga ei puudunud ka keskealised Eesti muusikasõbrad. Lisaks mulle ikka veel mõni. Noori loomulikult ka.
Eks seda White Stripesi muusikat on küllaltki raske kategoriseerida. Jack White mängib päris vingeid kitarrisoolosid - ükskõik, mis tüüpi instrument tal parajasti käes on. Raju bluus ja metsik punk - mõlemad kõlavad ühtemoodi vahvalt. Ja KÕVASTI. Kõvasti.
Meg White on päris vahva trummar kah. Ilmselgelt mitte Karen Carpenteri koolkonnast. Tore oli vaadata nende kahe instinktiivset ühtesulamist laval. Vend ja õde ju.
Eile oli higine õhtu. Tahaks veel sellist tänapäevast toredat muusikat siinmail kuulda. Loodetavasti eilne õnnestunud kontsert aitab selle eesmärgi saavutamisele kaasa.