Louisiana

Paar päeva tagasi oli Soome TV-st väga intrigeeriv dokumentaalfilm USA lõunaosariikidest, eelkõige Louisiana osariigi veidravõitu väikelinnadest. Siis just nendest aladest, mis praegu Katrina poolt hävitatud või vähemalt tublisti kahjustatud.
Saade oli BBC toodang, teejuhiks oli aga valitud väga huvitav tegelane - muusik Jim White. Seesama Jim White, kellest blogi algaegadel ülistavalt kirjutasin, ja kelle laulu Static on the Radio üks rida on aegade algusest olnud mu blogi motoks, ja kes oli minu jaoks eelmise aasta suurim muusikaline avastus.
Aga see film purustas mõne müüdi Ameerikast, tugevdades samas teisi. Kõigepealt - Louisiana ja selle lähiümbrus on vaene kant. Inimesed elavad suvalistes barakkides või igivanades lagunenud uberikes või isegi nendes kuulsates vagunelamutes. Sealsed väikelinnad on hallid õnnetusehunnikud täis igavlevaid, eksistentsiaalses kriisis vaevlevaid inimesi.
Milles on nende peamine mure? Mure on valik baari ja kiriku vahel. Sõna otseses mõttes. Saatana ja Jeesuse vahel. Laupäeva õhtul pidutsema, pühapäeva hommikul kirikusse.
Ja usulahud on sealkandis äärmuslikult vihased, valmis hävitama Saatana siit maailma pealt võideldes temaga viimase veretilgani. Sa tõesti tõesti jätad mõistuse kiriku ukse taha - see, mis seal toimub ei ole mõistuspärane. Puhas ekstaas ja sama puhas ajupesu. Samamoodi nagu jätad mõistuse kõrtsi ukse taha, kui purjutama lähed.
Kõik see on ütlemata kurb. Need inimesed elavad oma madala õnnetu elu pudeli ja kiriku vahel. Nad ei loe raamatuid. Nad ei käi teatris. Haridusest pole juttugi, kui sa elad Louisiana vagunelamus. Sa valid vangla, sa valid Jeesuse või sa valid virelemise. Teisi valikuid pole.

Aga samas - muusika ja kirjandus mis sealt pärit on erakordsed. Need hullud Lõuna inimesed on võimelised milleks iganes. Kasvõi igavusest. Kasvõi äärmuslikust jumalakartusest. Millises huvitavas maailmas me ikka elame.