Lasnamäel

Ma pole ammuaega Lasnamäel pikemalt peatunud. Tegelikult satun sinna nii harva, et oleks nagu hoopis võõras linnas külas. Aga täna sai ühes sealses 9-korruselises tornis käidud. Kenasti remonditud õdus korter. Pisut steriilselt üheülbane ja seetõttu harjumatu minu jaoks muidugi. Elan ju ma siin metsikus segapudrus, mis euroremonti uneski pole näinud, tuul ulgumas läbi kaheksakümneaastaste puuseinte. Kodusem muidugi kui kast kivikõrbes. Minu jaoks. Enamiku arvates tõenäoliselt õuduste tipp.
Aga õhtut Lasnamäel täitis paljude valjuhäälsete inimeste võidukarjumine, mis mind ajapikku metsikult väsitab. Nagu ikka. Kunagi mind ju väga häiris see, et ma ennast seltskonnas kuuldavaks ei suuda teha. Nüüd olen ammu leppinud. Kohal viibida on siiski huvitav. Inimesi on ju huvitav jälgida - nende näoilmed ja miimika on tihti palju kõnekamad kui need pidevalt korduvad jututeemad.

Aga uneaeg juba ammu...