Päikeselise nädalavahetuse tumehall lõpp

Nii me siis vurasime eile õhtul kahekorruselise bussiga Tartust Tallinna poole. Olin just väikesest uinakust ärganud ja vaadanud, et oleme juba Kose-Ristis. Buss rappus koledal kombel, kihutas vist päris hullusti. Äkki pauk. Esimene mõte - kumm lõhkes. Aga vaid sekundiks oli selline tunne. Kohe tõusis õhku paks hallikas suits. Buss saadi pidama, oma asjad suutsin kuidagiviisi kaasa haarata ja uksest välja. Nende kümnekonna sekundiga jõudis suits vaikselt lämmatama hakata juba. Õnneks alumiselt korruselt pääsemisega polnud vaja kaua oodata - ülevalt tuldi alla mitu minutit.
Mingit otsest paanikat ei olnud, aga meeldiv tunne ka nüüd mitte. Õues külma käes läksid jalad veidi nõrgaks küll. Mõtlesime algul, et vist läks buss põlema jälle. Eelmise aasta suvel sai üks selline lugu juba läbi elatud. Aga seekord polnud leeke kusagil näha. Bussijuhi, kes nagu peata kana natuke aega ringi jooksis, väitel läks hoopis millegipärast vahtkustuti lahti. Asjatundjate väitel peab aga tegemist olema pulberkustutiga. Ma ei tea, kuidas selline asi niimoodi lihtsalt juhtuda saab. Salong oli tõepoolest paari hetkega paksu hallikat suitsu täis. Samas ei puudunud ka kõrbelõhn.
Viie minuti pärast olime bussis tagasi ja jõudsime ilma edasiste intsidentideta Tallinna. Aga mõtlema see vahejuhtum natukene pani. Sugugi mitte iganädalase reisijana juba teine selline juhus, et pead maanteel bussist välja kobima, endal hea meel, et veel elus ja terve. Huvitav, kui tihti sääraseid asju siis veel tegelikult juhtub? Arvatavasti päris tihti. Ohutus ja turvalisus ilmselt bussifirmade jaoks esikohal ei ole. Reaalse põlengu korral poleks eile õhtul küll kõik bussist ohutult välja jõudnud. Ülemiselt korruselt ainsast trepist allaronimine võtab ikka täiega väljamüüdud bussis mitu head minutit.
Ainsakas jääknähuks sellest pimedast hetkest - kui tolmukorraga kaetud riided välja jätta - oli hullem peavalu. Mis alles nüüd taanduma hakkab.