Jehhuuuuuuuuuuuuuuuuuu!

Ma kõigepealt häbenen veidikene. Asi selles, et Kristina ja Andruse võidud tõid näole naeratuse ja tegid tõesti südamest rõõmu. Aga selle kõige metsikuma rõõmujoovastuse Torino olümpiast sain päris ootamatult täna õhtul. Ja mitte tänu eestlastele.
Asi on selles, et kõik asjad algavad lapsepõlvest. Soome TV tõi minuni kõige muu seas ka suusahüppevõistlused ja juba õige varakult kujunesid mul välja oma lemmikud. Juhtus nii, et lemmikuteks said Austria suusalendurid. Kuidas ma neile igal talvel kaasa elasin. Hubert Neuperile ja Armin Koglerile ja Andreas Felderile ja Ernst Vettorile. Kahjuks mitte ükski neist poistest ei saavutanud individuaalset olümpiakulda. Selle eest hoolitsesid igasugused Nykänenid ja Weissflogid ja Nieminenid. Ja ka iga järgmine Austria suusahüppajate põlvkond ei suutnud seda. Ei Heinz Kuttin, ei Stefan Horngacher, ei Martin Höllwarth, ei Andy Goldberger.
Kuni assa mait täna õhtul. Kakskümmend viis aastat Austria suusahüppajaid toetanu sai ometi lõpuks selle, mida oli nii kaua oodanud. Kaks noormeest Thomas Morgenstern ja Andreas Kofler tegid selle ära. Ma ei lootnud nendelt seda. Ei lootnud tegelikult medalitki. Pidid ju seekord valitsema hoopis Ahonen ja Hautamäki koos norralastega. Aga juhtus ime. Austria noored poisid olid ülivõimsad.
Ma olen tõesti ääretult õnnelik praegu. Pisut häbenen, aga õnnetunne ei taandu nii lihtsalt. Üks lapsepõlvest alanud kiindumus sai lõpuks rahulduse.

Ja nüüd, järgmisel hommikul pean ma paraku vabandama ja lisama, et 1992. aastal Albertville'is tuli Ernst Vettori väikesel mäel olümpiavõitjaks. Ma ei mäletanud seda! Kuidas see võimalik on? Ei saa vana inimene enam oma mälu usaldada. Jube.