Eesti kindluse murdmine

Kunstihoones avatud "Kapitali" näitus siin riigis intriigi ei punu. Täiesti usutav, et kõik sellesse näitusesse puutuv piirdub mõne kultuuriväljaande sisekülgedega. Sellest on natukene kahju.
Muidugi - tõsi on, et eriti huvitav see näitus ei ole. Väliselt vähemalt. Palju rääkivaid päid näitavaid ekraane ja keegi tädi, kes käib põllu peal ringi ja küsib vastutulijatelt: mis on kapitalism? Aga mõne mõtte tekitab ikka.
Eks selle näitusega püütakse propageerida sellist imeasja nagu osalusdemokraatiat. See tähendab siis väga lihtsustatult seda, et terve kogukond osaleks ühel või teisel viisil nende otsuste tegemisel, mis meid puudutavad. Majanduslike, poliitiliste, sotsiaalsete, kultuuriliste. Kõigi otsuste. Et asjad käiksid siis kuidagi teistmoodi kui praegu, kus me delegeerime oma häälega otsustusõiguse kellelegi edasi ja veel sellisel moel, et enamuse ainuvõimu tõttu paljude mõtted ja ideed kusagile delegeeritud ei saagi.
Muidugi on osalusdemokraatias - ükskõik millisel tasandil me seda ka ei vaataks - väga palju küsitavusi. Esmajoones kerkib paratamatult pähe küsimus: mida inimesed tegelikult tahavad? Tahavad nad ikka osaleda oma elu korraldamisel? Või on lihtsam, et asjad meie eest ära tehakse.
Mina selles eriti kindel poleks, et me osaleme tahame. Need vabad valikud, mida me etteantud piirides teha saame, ei toeta seda teooriat. Vähe on neid, kes on valmis oma nn isiklikud huvid kogukonna heaolu nimel ohvriks tooma.
Õnneks neid viimaseid siiski on. Muidu oleks maailm väga jube paik elada. Aga neid on vähem, kui teoreetikud ja idealistid loodavad. Ja neid on lootusetult vähe selleks, et muuta üldist ühiskonnakorda ja ühiselureegleid.
Ja siin Eestis? Siin on selliste mõtetega, nagu sellel Kunstihoone näitusel, väga raske isegi avalikkuse ette pääseda. Mille üle meie siin praegu vaidleme? Valgustatum osa selle üle, kas samasooabielud ja -perekonnad tuleks legaliseerida. Või oleks see ikkagi väga vale. Pimedam osa aga arutleb hoopis selle üle, kas samasoolistel inimestel on üldse siin riigis eluõigust või tuleks nad maa pealt pühkida koos kõigi teistega, kes ei näe meie moodi välja või elavad teistsugust elu. Selline on Eesti reaalsus.
Mis sugugi ei tähenda, et valguskiir tunneli otsas ei paistaks. Mulle meenub ühel ülikooli esimese kursuse loengul üles kerkinud probleem. Aasta oli siis 1992. Kas sa suudaksid suhtuda tolerantselt sellesse, et sinu tütar abiellub teisest rassist pärit inimesega? Mina olin tookord ainus, kes jaatavalt vastas. Olen üsna kindel, et tänases Eestis oleks meid jaatajaid juba märgatavalt rohkem.