Neil hallidel päevadel

Olen jälle sealmaal endaga, et kirjutamistuju on kusagile kadunud. Pole midagi inspireerivat neis hallides päevades. Kui just mõni tõsiselt kauni häälega lauljatar teele ei satu. Nagu näiteks Karine Polwart.
Nädalavahetusel vaatasin telerist Otepää talveparadiisi ning mütsi mahavisanud Kiku pöörast rullumist lõpusirgel ja imestasin, miks ma ise siin Nõmmel olen. Pole põhjas lund, pole suusaradu, üksnes pori ja jää. Ja siis oli veel imeline jalgpallimäng Lutoni ja Liverpooli vahel. Üks värav löödi selles mängus umbes 60 meetri kauguselt vastase väravast (Xabi Alonso on geenius!) ning lõpptulemus 5:3 (Liverpooli kasuks muidugi ja seda 1:3 kaotusseisust) pole kaugeltki igapäevane. Inglise karikavõistluste maagia.
Eile õhtul sai end niipalju liigutatud, et Jim Jarmuschi "Murdunud lilled" vaatasime Sõpruses ära. Koos meeldivalt paljude teistega. Pole nn uuel ajal selles kinos säärast publikuhulka kohanudki. Ikka kaunilt naeratavad noored inimesed enamasti. Küll neid on palju! Film oli armas jutustus vananevast naistemehest, kes oma kunagisi vallutusi otsima läheb. On tal ühega neist tõesti täiskasvanud poeg või on see kõige naabrimehest Sherlock Holmesi väljamõeldis? Meile näidatakse arvukalt Ameerika rohelusse uppuvaid eeslinnu Põhja-Aafrika maheda muusika saatel. Bill Murray peamiselt lihtsalt istub ja vaatab kurvalt enda ette. Või siis kõneleb vaikselt kellegagi vähimaidki emotsioone välja näitamata. Aga vaadake, see mees mängibki oma näoilmega. Puhtalt näoilmega. Vaimustav.
Aga nüüd võitlen siin töö juures unega edasi ja üritan midagigi ära teha. Mis vaevalt et õnnestub. Ja jään erksamaid aegu ootama.