Irvhambad

Laupäeva õhtul pugesid mõnikümmend inimest Von Krahli teatri kitsukesse proovisaali, et Vilde "Tabamata ime" ainetel tehtud lühifilme vaadata. Väike higine ruum ja jubedad kriuksuvad toolid tekitasid esimese filmi avaminutite ajal põgenemissoovi, aga see möödus kiiresti. Sest Von Krahli näitlejaid vaadates ei hakka kunagi igav. Eelmaad, Ulfsakit, Vahrikku ja Lauri võib mõnuga jälgida mängimas vist ükskõik keda.
Need kuus lühifilmi jätsid igaüks üpris erineva tunde. Vilde tekstiga oli loomulikult üpris uljalt ringi käidud. Naljakad detailid olid viimseni läbimõeldud ja väljamängitud. Mõnikord tõesti ehk irvitati isegi üleliia. Alatiseks jääb meelde Liina Vahtriku "surmagrimm" - paljas pealagi ja mustaks värvitud silmad ning huuled, mis meenutas 20-te dekadentlikku Berliini. Taavi Eelmaa oskas igas filmis oma pearollis erinev olla. Kui ta varem pole ehk Ulfsaki ja Lauri kõrval niimoodi silma paistnud, siis seekord - oo jaa!
Kõige negatiivsem mulje jäi viimasest filmist, mis paratamatult ka kõige paremini meelde jäi. Režissöör Maimik oli Von Krahli näitlejate kõrvale kinolinale toonud terve rea kohaliku filmielu prominente ning insaid džõuke lendas varrukast. Lendas nii, et pikapeale hakkas piinlik. Nii ülepingutatult püüti iseenda üle nalja visata, et minu peas muundus see irvitamine lõpuks lihtlabaseks eneseupitamiseks. Kõik need kriitikud ning kolumnistid on ju nii pagana kuulid vennad ja õed, et kiitus neile tõuseb taevasse. Mängigu nad lolli ja ajagu nõmedat mula. Meie kallis sisering. Fui. Üldiselt oli see Maimiku "ärapanemise" film üks paras nuhtlus muidu toredat filmiõhtut lõpetama.
Sest eelnevalt oli teemale palju huvitavamaid lähenemisi. Ja Von Krahli geeniused said päris mitu huvitavat rolli. Minu meelest võiks nende kinokatsetustega jätkata ja miks mitte teha nende suurepäraste näitlejatega üks korralik täispikk mängufilm? Kuigi seal võiks ehk veidi vähem irvitada. Lõpuks väsitab seegi.