Kunsti tempel

Kunagi ehitasid eestlased Estonia teatri. Tegid seda rõhuva tsaarivõimu kiuste ja hoolimata sellest, et vaesevõitu provintsis selline toretsev kunstitempel paljudele korralikele kodanlastele liialdusena tundus. Nüüd on Estonia eestluse sümbol, mis isegi sõjajärgsel Stalini pimedal ajal uuesti säravana üles ehitati. Kohana, kuhu hallist argipäevast põgeneda.
Tänane Eesti tundub üleüldiselt vaadates ikka veel üpris kultuurivaenulik. Oleme oma mammona-mentaliteeediga aina rühkinud ning rühkinud ja ikka veel kerkib kaubanduskeskusi, mis tunduvad justkui need õiged uued Estoniad. Paigad kuhu külma ja pimeduse eest põgeneda.
Üpris vaikselt ja ilma suuremate tülideta ehitati sellessamas tarbijate Eestis KUMU. Ehitati meie oma rahadega, meie enda jaoks. Milline imetore paik see on. On uskumatult südantsoojendav näha suurt osa Eesti kunsti ajaloost ühes kohas koos. Köler, Ole, Triik, Viiralt, Luts - nad on tõesti kõik seal. Lõpuks ometi! Ei ripu enam, nagu aastakümneid, kunstimuuseumi hoidlates, vaid on meile igaühele kättesaadavad. Meie oma ajalugu. Rääkimata kümnetest teistest kunstnikest, keda seni ainult pikkade vaheaegadega mõnel näitusel oleme kohanud.
Erinevalt näiteks Kiasmast ei tundu KUMU külm ja kõle. Ehkki teatud väliste tunnuste järgi on ta justkui selle Helsingi muuseumi kaksik. Aga võib-olla tundub KUMU soojem, sest seal on nii palju meie oma kunsti.
Rahvast oli KUMU-s eilsel kaunil pühapäeval päris palju ja aega tuleb varuda kolm-neli tundi, kui ikka terve maja läbi tahad uurida. Vahepeal saab kohvikust imehäid küpsetisi - hirmus tore, et ka selle peale on mõeldud ja palgatud õige toitlustaja.
Kadriorg on imeilus isegi kevadtalvel ja KUMU sinna justkui loodud. Päris kindlasti hakkan ma seal tihti käima. Mitu korda aastas raudselt. Vaimustav, et me sellega hakkama saime. Kunsti templiga.